Täna saab Estonia teatri- ja kontserdimaja 110 aastaseks. Sel puhul on sobilik vaadata korraks ajas tagasi ja mõtiskleda, milline oli Estonia hoone sünnilugu, kuidas oleme läbi ajalookeeriste jõudnud tänasesse päeva ning millised on meie tulevikuväljavaated.
Krunt südalinnas
20. sajandi algul hakkasid kohalikud eesti seltsid seniste puitmajade asemele ehitama kivist teatri- ja seltsimaju, kus asusid tegutsema püsivad kutselised teatritrupid. Hoonete asukohti valiti hoolega, sest tunnetati, et kerkimas on rahvuslikud sümbolid.
1902. aastal esitasid Tallinna eesti seltsid linnale palvekirja 450 ruutsülla suuruse krundi saamiseks, et rajada sinna eesti seltside maja. Kirjas öeldi, et ruumikitsikus ja tehniliste võimaluste puudumine takistavad teatritegemist, ning märgiti, et eestlased moodustavad üle 80% Tallinna elanikkonnast ja seega on käes aeg ehitada eesti teater. Seltside arvates oli parim koht reaalkooli kõrval asuv puiestee nurk – koht, kus praegu seisabki Estonia teater.
Otsust maatüki eraldamise kohta ei langetatud linnas kergelt. Lõpuks otsustati, et seltsid saavad nii maatüki kui ka loa äritegevuseks ja hoone tuleb sinna ehitada kümne aasta jooksul, aastaks 1914. Krunt kirjutati seltsidest aga ainult ühe, Estonia nimele, sest selgus, et teiste seltside põhikirjad ei näinud ette kinnisvara omamist.
Eestlaste toonaste arvutuste järgi pidi ehitus maksma 120 000 rubla. Sellest 50 000 taheti koguda korjanduse teel, ülejäänu jaoks võtta laenu. 1904. aastal alustatigi raha kogumisega, näiteks toimusid piduõhtud, mis juhatati sisse „mõttekujutusliste udupiltidega“ oma teatrimajast. 1905. aasta alguses loeti kokku 1300 rubla. Järgmisel aastal asutati Paul Pinna ja Theodor Altermanni eestvedamisel kutseline teater Estonia ja ruumipuudus andis nüüd varasemast enamgi tunda.
Tallinlased olid aga probleemi ees. Seltside arvukatel koosolekutel jõuti tõdemusele, et nende tegevusalad ja maailmavaated on liiga erinevad. Asjade selginemiseni moodustati Estonia juurde eraldi ehituskomisjon, mille juhatajaks sai sama seltsi esimees Juhan Umblia. Ettevõtmise eestvedajad olid juba mõnda aega rääkinud, et 450 ruutsülla suurune maalapp jääb teatri jaoks siiski väikseks. Nüüd pöörduti uuesti linna poole, küsides juurde 750 ruutsülda maad.
„450 ruutsülla suurusel maa-alal on võimatu täita kavatsetud ulatuses plaani, mille kohaselt on uues hoones peale teatrisaali ette nähtud veel ruumid muusikaliste ettekannete, loengute ja kursuste jaoks,“ põhjendati palvekirjas. Peale selle oli eesti seltsidel üks salasoov: hoone peab olema suurem kui kõrvalkrundile tulev saksa teater!
Pärast järjekordseid tuliseid vaidlusi linnavalitsuses, kus ühes leeris sakslased ja teises eestlased, otsustati seltsile maad juurde anda. Samuti lubas linn Lasnamäelt kivimurrust ja liivaaugust tasuta ehitusmaterjali.
1908. aasta märtsis peeti Estonia erakorraline peakoosolek, kus arutleti hoone suuruse ja väljanägemise üle ning sündis mitu olulist otsust. Leiti, et teatrisaal peaks mahutama 1000 ja kontserdisaal kuni 1500 inimest. Hoone hinnaks arvutati nüüd juba 180 000 kuni 200 000 rubla.
Koosolekul osalejaile sai selgeks, et ainuüksi korjandustega pole seesugust summat võimalik kokku saada, vaid kasutada tuleb teist moodust – osatähtede väljaandmist. Otsustati luua eraldi osaühing – Eesti Teater Estonia Osaühisus –, millele tuli üle anda nii krunt, seni kogutud raha kui ka õigus kasutada kivimurdu ja liivaauku.
Hoone rajamiseks hakati raha koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega, teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ja Tallinna Vastastikune Krediitühisus, kuid osanike seas oli ka palju eraisikuid.
Arhitektuurikonkursist ehituseni
1908. aastal kuulutas Estonia selts välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi. Laekunud 17 töö seast võitjat välja ei kuulutatud, teise koha vääriliseks peeti aga nii venelaste Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri kui ka soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti. Need nimed olid toona juba tuntud: Vassiljev ja Bubõr võitsid hiljuti Tallinna saksa teatrihoone konkursi, Lindgren oli Vanemuise autor. Lõplik valik langes soomlaste kasuks ning septembris 1909 sõlmis Estonia selts arhitektidega lepingu tööjooniste tellimiseks.
1910. aastal jäi nurgakivi pidulikult paika panemata ja paigutati hiljem hooviseina. Sõja ajal mattus see rusude alla, kust see 1991. aastal leiti. Täna näeb kivi Estonia restoranis.
Estonia teatri- ja kontserdimaja projekt valmis 1911. aasta talvel. Lindgreni osaks oli hoone sisekujundus ja dekoor, Lönn projekteeris katuse ning kupli.
Ehitusest maja avamiseni
Uue teatrimaja ehitusega alustati 1911. aastal. Esmalt tuli krundilt ära vedada muld ja kivid. Tööd jagus, kuna krunti läbis vana vallikraav ning pind oli kallakas ja ebatasane. Ehitusplatsil alanud saginat kasutas osaühisus enesele tähelepanu tõmbamiseks. Nii õnnestus koguda annetusi ehitusmaterjalina ning osa töölisi tegi töid kas täiesti tasuta või siis osatähtede eest.
1911. aasta kevadel alustati alusmüüride ladumisega. Ehitustööde juhatajaks sai tunnustatud insener Karl Ipsberg, kes varem töötas keisririigi raudteeprojektide juures. Ipsberg naasis Eestimaale jõuka mehena ning tegi tööd Estonia juures tasuta.
Novembris peeti juba maja sarikapidu, kus riigivõimuvastase vembuna tõmmati katusele sinine lipp. Kuna aeg sundis tagant, siis piltlikult öeldes maja üht otsa ehitati ja teist alles projekteeriti. Osaühisus vahetas pidevalt telegramme ja kirju Helsingis elava Armas Lindgreniga, kes saatis jooniseid ruumilahendustega.
Enamiku kõiksugustest keerulistest väli- ja sisetöödest, sealjuures tugevussaavutused ning raudbetoontööd, tegid ära Soome ja Rootsi firmad, keda Lindgren oskas soovitada. Hoone üks ehitajaid oli näiteks kuulsa Rootsi inseneri Ivar Kreugeri ehitusettevõte Kreuger & Toll, mis tegutseb tänapäevani. Ivar Kreuger käis ka ise Tallinnas mitu korda ehitustöid jälgimas. Kohapealt ei olnud selliseid spetsialiste võtta. Üks suuremaid proovikive oli teatrisaali lae konstruktsioon. See tehti topeltlaega, alumine sile lagi riputati võlvilaadse katuse külge – sellist lahendust kasutati esimest korda 15. sajandi alguses Firenze toomkiriku kupli ehitamisel.
Juba 1911. aasta sügisel sai alustada sisetöödega. Lindgreni soovil saabus Tallinnasse arhitekt Bertel Liljequist, kes pidi jälgima, et maja kaunistamine toimuks jooniste järgi. Vahepeal oli aga hakanud kostma nurinat, et maja saab liiga soomelik, nii saadeti Liljequist Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse tutvuma eesti motiividega. Selle tulemusena ilmusid sisekujundusse eestilikud detailid, näiteks kasutati jalutusruumi seinte bordüüride kaunistusena punaseid vöökirju. Ka värvilahendusi ning mööblikujundust muudeti.
Ehitus maksis kokku 811 416 rubla, millest korjandustega saadi 100 000 ja 700 000 oli Estonia seltsi juhatuse liikmete isikliku vara pantimisega võetud laen.
Estonia teatri ja kontserdimaja avamine 1913
Uus teatri- ja kontserdimaja avati 6. septembril (toona vana kalendri järgi 24. augustil) 1913 William Shakespeare’i „Hamletiga“. Uuest Estonia hoonest sai Tallinna linna kõige suurem uusehitis. Valminud hoone üks tiib oli mõeldud teatrietenduste andmiseks, teine kontserdisaaliks. Hoone kaht tiiba ühendas nende vahel asuv restoran. Teatri avapidustused kestsid kolm päeva ja sellele pani punkti kontserdisaalis hommikuni kestnud ball.
Kahe sõja vahel
Estonia teatri näol oli tegemist nn saksa linnateatri tüüpi mitmežanrilise teatriga, kus viljeldi nii ooperit, operetti, balletti kui ka sõnateatrit. Sellisena oli kutseline Estonia teater tegutsenud alates oma rajamisest 1906. aastal. Samas oli hoone teatrisaal ehitatud just sõnateatri vajadusi silmas pidades.
Estonia maja jäi teatrile kitsaks juba 1930. aastatel. Toimusid mitmed ümberehitused, paigaldati Saksamaalt tellitud sisseseadega pöördlava. Hoone laienduse konkurss, mis toimus aastail 1931–1932 ja mille võitis Erich Jacoby, jäi realiseerimata.
Teatri 1938. aasta juubeliväljaandes seisab: „Kakskümmend viis aastat on seisnud see hoone iga tallinlase silmade ees, kuid keegi ei või ütelda, et selle aja jooksul oleks ta kellelegi tundunud ilmelt „ajast läinud“ ehitisena.“ Tuntakse uhkust selle üle, et küllalt detailne tellijapoolne lähteülesanne võimaldas linnaruumi rajada mitmetahulise ning toimiva terviku.
Eesti vabariigi ajal Estonia seltsile kuulunud ja riigilt toetust saanud teater natsionaliseeriti 1941. aastal Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Sama aasta sügisest, mil algas Saksa okupatsioon, oli majaomanik jälle Estonia selts, ent teater ise kuulus Tallinna linnale.
Esialgu andis Estonia etendusi kuus-seitse korda nädalas, edasi aga rohkemgi. Kavas olid endiselt nii sõnalavastused, ooperid, operetid kui ka balletid.
Märtsipommitamine
1944. aasta kevadel hakkasid teatri tööd segama õhuhäired, mis kulmineerusid 9. märtsil pommitamisega. Viimaseks lõpuni mängitud etenduseks Estonias oli 8. märtsil kavas olnud saksakeelne Lehári operett „Krahv Luxemburg”. Järgmisel päeval etendunud Tubina „Kratt” tuli aga katkestada – teatrimaja hävis õhurünnaku tagajärjel. Varemetes Estonia oli nii teatriinimestele kui ka publikule valus vaatepilt. Lisaks maja hävimisele jäi teater ilma dekoratsioonidest, kostüümidest (lisaks ka tagavaraks kogutud kangad ja materjalid), rekvisiitidest ning parukate kogust. Põlevast Estoniast suudeti päästa maale, mööblit ja skulptuure, samuti need kostüümid, mis tol õhtul etendunud „Krati” tegelastel seljas olid ja milles nad põlevast hoonest välja jooksid. Muu hulgas suudeti garderoobist peaaegu täielikult välja tuua ka publiku üleriided. Säilisid ka mõne kallima lavastuse dekoratsioonid, mida hoiti mujal asunud laohoones.
Rusuva meeleolu kiuste oldi üksmeelselt seisukohal, et hoolimata raskest olukorrast teater oma tegevust ei katkesta. Teatridirektor Särevi sõnul huvitas estoonlasi vaid üks küsimus: kuidas saaks jälle kiiresti tööle hakata. Sellega taheti mõista anda, et hoolimata sõjakeerises maha põlenud eestluse sümboli tähendust omavast Estoniast pole hävinud eestlaseks olemine.
Hoone taastamine
1944. aasta juuni lõpuks olid mitmed rusudes olevad Estonia ruumid taas kasutamiskõlblikud. Teatri sissekäigu parempoolseid treppe kasutati näitlejate puhkeruumidena ning esimese rõdu jalutusruumi oli sisse seatud õmblustöökoda. Alla keegliruumi paigutati teatri arhiiv ning raamatukogu. Proovisaalina kasutati riietehoidu, mis oli treppidest eraldatud vaheseinaga.
Teatri- ja kontserdimaja renoveeriti täielikult 1940. aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ning Edgar Johan Kuusiku projektide järgi.
Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist ja ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, kuid ülejäänud fassaadide väljanägemine muutus põhjalikult. Samuti ei olnud uues projektis enam äri- ega restoraniruume. Likvideeriti ka seni hoone keldrikorrusel asunud turulaoruumid. Seevastu oli ette nähtud laiendus nii teatri- kui kontserdisaali publiku- ja tööruumide, eriti aga lavatehniliste kõrvalruumide osas.
Saalide puhul pidas Kotli oluliseks jääda esialgse lahenduse juurde, ent interjöör kaotas oma juugendlikud jooned ning muutus klassitsistlikult rangemaks. Alar Kotli kavandatud lühtritega kontserdisaal valmis aastal 1946 ja teatrisaal 1947. aastal.
Estonia hoone ümberehitus jõudis täielikult lõpule alles 1951. aastal ning kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti talveaiaks 1991. aastal. Sellest hoolimata avati Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi taastatud teatrimaja 7. novembril 1947 kontserdiga, mille avalooks oli Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit“. Avamispidustuste teises osas etendus Eugen Kapi ballett „Kalevipoeg“.
Pärnu maantee poolne juurdeehitus, viiekorruseline ja kaheksa meetrit lai ametiruumide korpus valmis aastaks 1951.
Sõjajärgne aeg
Sõjas purustatud turuhoone lammutati ning selle vundamendile paigutas nõukogude võim tööeesrindlaste autahvli, mis püsis seal kuni Eesti vabariigi taastulekuni. Endise Uue turu kohal asendati Juhan Raudsepa geomeetriline monument skulptor Lembit Palutederi ning arhitekt Mart Pordi sotsrealistliku taiesega, mis on tuntuks saanud Taksopeataja nime all.
1970.–1980. aastatel toimus mitmeid Estonia ooperimaja renoveerimisi, mille puhul elati üle pidevaid ebaõnnestumisi ning hoone renoveeritavatelt fassaadidelt langes üsna kohe pärast paigaldust valede materjalide ja töövõtete tõttu ruutmeetrite kaupa krohvi maha.
Süda tänav ja hõlmikpuu
1980. aastate remonditööde käigus tuvastati teatrisaali avariiline seisund. 1980. aastatel valmis Tallinna linna uus generaalplaan, mis nägi ette uue ooperimaja rajamist Süda tänava kvartalisse. Süda-Tatari puitrajoon sattus uue teatri rajamise tõttu ohtu ja see tekitas protestilaine. Lisaks kujutas see ka ohtu sealsele kaitsealusele hõlmikpuule. Suure avaliku vastuseisu tõttu jäi projekt toona teostamata.
1990. ja 2000. aastatel renoveeriti teatrimaja arhitekt Peep Jänese juhtimisel. Töö põhieesmärgiks oli katuste vahetamine ja pööningule uute ruumide kavandamine. Teater sai juurde 800 m² pinda.
Linnahall? Jäähall?
Estonia uuele teatrimajale on viimase 15 aasta jooksul pidevalt Tallinnas kohta otsitud. 2005. aastal tegi projekteerimisfirma ARS Projekt tollase Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti tellimusel linna mereäärse piirkonna arenduse plaani. Selle käigus otsiti uusi kohti ka linna esindushoonetele, sealhulgas Estonia teatrile. Mitu aastat peeti ajurünnakuid ja arutelusid, tehti eskiise.
2017. aastal kehtestati Linnahalli ja lähiala detailplaneering, mis lubas rajada sinna kultuuri- ja konverentsikeskuse. Linnahall on modernistlik maamärk vanalinna ja mere vahel, mis ehitati 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati ürituste jaoks. Selles on 4000kohaline multifunktsionaalne saal ning 1981. aastal valminud 3000 kohaga, praeguseks täielikult amortiseerunud jäähall.
2019. aastal oli Riigikogu kultuurikomisjoni istungil kõne all Rahvusooper Estoniale ja Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile sobiva keskkonna loomine Tallinna Linnahalli koos eelmainitud konverentsikeskusega.
Kontserdisaal eeldab loomulikku akustikat, kuid Linnahall on projekteeritud helitehnikat arvestades ja mitte loomuliku akustikaga. Ooperiteatri jaoks on saal liiga madal, tuleks konstruktsioonid lahti võtta ja saal ehitada kõrgemaks, kuid seda ei tohi teha, kuna hoone on kaitse all ja selle väliskuju ei tohi muuta.
Riigikogu otsus – juurdeehitus
2021. aastal kinnitas Riigikogu kultuurikomisjon Estonia teatri juurdeehituse Kultuurkapitali summadest rahastatavate kultuuriehitiste nimekirja.
Riigikogu kultuurikomisjonile saadetud mahulises analüüsis vaadeldi võimalust, kus olemasolevasse kasutusse siseõue paigutub ooperiteatri uue saali tagalava, mis leiab seal samal tasandil ühendamist vana hoonemahu lavakompleksiga, võimaldades teatri meeskonnal suures osas praegust lavatagust tehnilist maailma edasi kasutada. Samas luuakse uued ligipääsud ja piisavad ühendused, et dekoratsioonidega seonduvat majasisest logistikat tänapäevastada.
Uue saalimahu lisamisel teise korruse tasandil ühendatakse omavahel orgaaniliselt niisiis kaks osa, uus ja vana, tekib teatri n-ö süda ehk omalaadne tagalavade süsteem. See võimaldab suure osa olemasolevast majast ja seal paiknevatest pindadest integreerida uue kompleksi koosseisu. Saal koos publikuruumidega on paigutatav ajaloolisele Uuele turule, kus Draamateatri pool olevale haljakule jääb oma praegusesse asukohta Palutederi 1905. aasta monument, pargipaviljoni ja uue teatri sissepääsu vahele paigutub Pätsi väljak koos avalikkusele juba tuntud monumendiga.
10. veebruaril 2023 tutvustas rahvusooperi peadirektor Ott Maaten avalikkusele rahvusooperi juurdeehituse täiendatud mahuanalüüsi kavandit. Mahuanalüüsi materjalid koondas ja eskiislahenduse koostas arhitekt Tõnu Laigu (QP arhitektid).
Kavand toob välja järgmise:
- väljakaevatud bastione on võimalik eksponeerida külastajatele ja avalikkusele;
- hoone saab avada linnaruumi: fuajeed ja katuseterrass oleks avatud linnaelanikele ja -külalistele;
- vajalike mõõtmetega ooperi-balletisaal on võimalik mahutada juurdeehitusse;
- rahvusooperile vajalik ruumiprogramm on võimalik mahutada juurdeehitusse;
- paranevad oluliselt rahvusooperi töö- ja olmetingimused;
- hoonet on võimalik ehitada vastavalt kehtivatele päästeameti nõuetele.
PER ASPERA AD ASTRA!
Kasutatud allikad:
Jaan Kärner, „Estonia" kuuskümmend aastat. – T. E. S. Estonia, Tallinn 1925.
„Estonia" teatri- ja kontserthoone ajalugu. Koost Hugo Peets. Estonia, Tallinn 1938.
Liivi Künnapuu, Juhan Maiste, Üks mõtet kandev maja. Rahvusooper Estonia, Tallinn 2013.
Indrek Saar: Linnahallist võiks saada kodu rahvusooperile ja ERSO-le. – ERR kultuur 5. VI 2018
Agnes Toomla, Estonia teatri ooperi- ja operetilavastused Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944): teatri toimimine, repertuaar ja retseptsioon. – Res Musica 2013, lk 24–56.
Toivo Tammik, Ooperiteatril on koht olemas. – Postimees 3. V 2021.
Erle Loonurm, Kui sobiv on linnahall ooperiteatriks? – ERR kultuur 15. X 2019.
Saamuel Stepanov, Tallinna kuulus hõlmikpuu vajab abi. – ERR 27. VII 2017