„Anna Karenina“ 18. juuni etendusega avaneb Eesti Rahvusballeti solisti Heidi Kopti jaoks elus uus peatükk. Teatriuks sulgub ja avaneb maailm, millest seni vaid unistada võis.
Kui kaua sa oled teatris olnud?
Hetkel on mul lõppemas 24. hooaeg Eesti Rahvusballetiga.
Millised on olnud sinu põnevamad rollid?
24 aasta jooksul on neid tegelikult olnud palju. Kohe meenub Marina Kesleri „Libahunt“, kus tantsisin Mari osa. See oli mu lemmikroll just tänu oma emotsionaalsusele, ning liikumine oli samuti väga põnev. Teine südamelähedane roll oli balletis „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Kui lavastaja tuleb teatrisse, siis ta valib endale tantsijad ja mina sain võimaluse teha nimirolli. Huvitavaid solistirolle on olnud ka teistes ballettides. Youri Vamose „Shannon Rose’is“ olin mässajate juhi naine. See oli väga kihvt ja loominguline roll. Marina Kesleri „Tuhkatriinus“ tantsisin võõrasõde ja „Uinuvas kaunitaris“ oli huvitav Carabosset teha. Mõlemad on natuke sellised negatiivsed tegelased. Olen tantsinud palju muinasjutuballette. Näiteks esimeseks väikeseks soolorolliks oli Enn Suve lavastatud „Punamütsike“. Ma mäletan veel, kuidas ma pabistasin!
Kuidas sul rollide õppimised on läinud? Kuidas sa tavaliselt uue karakteriga töötad?
Ma vaatan erinevaid materjale ja varasemaid tantsijaid, kuidas nad seda teinud on ning kujundan selle pealt oma karakteri. Lumivalgekese puhul vaatasin ka näiteks multifilme, et leiaks erinevaid nüansse.
Millist rolli oled sa järjest kõige pikemalt tantsinud?
Lumivalgekest ja ühte neljast väikesest luigest „Luikede järves“. Viimaseid olen tantsinud kolmes erinevas lavastuses.
Tuleb sul meelde mõni kentsakas lugu, mis selle 24 aasta jooksul siin teatris sinuga juhtunud on?
See oligi Tiit Härmi „Luikede järve“ pas de trois, ja vist teine etendus. Tulin lavale, variatsioon algas ja järsku läks jalg alt ära. Kukkusin täitsa siruli. Olin hetkega taas püsti ja tantsisin lõpuni. Ma ei mäleta kuidas, sest šokk oli nii suur, aga tantsisin. Nooremana juhtus selle balletiga ka selline lugu, et etenduse ajal ajasime lava taga kolleegidega rahulikult juttu ja järsku Rothbarti osatäitja tuleb ja karjub: „Heidi, lavale!“. Kõik luiged seisid laval ja mina mitte. Olin paanikas! Tulin vaikselt ja võtsin oma poosi. Loomulikult oli seda näha! Arvasin, et saan vaikselt sisse hiilida ja keegi ei saa aru … See jäi meelde.
Kas sul on olnud selle aja jooksul ka tõsisemaid vigastusi?
Jah, kord oli mul jalaluumurd. Sellest taastumine võttis kaua aega ning jääbki mu tõsiseimaks vigastuseks tantsijakarjääri jooksul. Üks trauma meenub veel. Meil oli proov kuppelsaalis ja meil ei tulnud partneriga üks tõste välja, mida läksime saalinurka harjutama. Kuna lagi ei ole seal igal pool ühekõrgune, siis juhtus nii, et mu partner viskas mu üles ja ma ei näinud, et lagi on ees. Lendasin suure hooga peaga vastu lage. Läks nii viletsalt, et haava tuli õmmelda ja nägin välja nagu Frankensteini naine. See oli õudne …
„Libahundis“ oli aga üks tõste, kus partner võttis minust halvasti kinni ja mul murdus roie. Sel hetkel oli ka lavastuses kurb stseen ja kuna mul oli nii valus, siis voolasid ka päris pisarad. Vaatajad kiitsid, et nii ehedalt emotsionaalne! Aga see oli ikka väga valus.
Kuidas on läinud pärast vigastusi lavale naasmine?
Inimesed mu ümber on olnud väga toetavad. Jalaluu murdsin vahetult enne üht esietendust ja mul oli väga kahju, et ma ei saanud seda teistega koos tantsida. Õnneks järgnes kohe suvepuhkus ja sügisel olin juba laval. Olen üldiselt traumadest kiiresti taastunud: kaks nädalat pärast peatraumat juba tantsisin, kuigi pea käis veidi ringi.
Millised on sinu jaoks olulisemad karjäärihetked?
Kindlasti „Lumivalgekese“ etendus Moskva Suures Teatris ja MyFitnessi auhinna saamine 2018. aastal.
Mis on sinu jaoks teatris kõige raskem olnud?
Enda vormis hoidmine. Etendusele eelneval päeval ei saa näiteks peol käia. Alati peab millestki loobuma. Samuti on iga päev treeningud ja olen rõõmus, et suutsin sellele kõik need aastad vastu pidada! Vahel ma isegi magan mõne tunni enne etendust, et jõudu oleks. Kehale puhkuse andmine on väga oluline, aga sellest ühest puhkepäevast nädalas jääb väheks. See ehk ongi olnud kõige raskem. Aga samas, suvi on vaba ja sellega taastub vajalikul määral.
Mida sa taga igatsema jääd?
Oma kolleege. Alati arvatakse, et jäädakse edasi suhtlema, kui keegi teatrist lahkub. Tegelikkuses on elu teatris niivõrd intensiivne, et tahes-tahtmata kaugenetakse üksteisest. Mina seda ei taha. Mul on siin väga head sõbrannad ja oma garderoob. See maja on üldse olnud nii pikka aega minuga. Jään loomulikult igatsema ka tantsimist, publikut … Seda kõike!
Mida sa nüüd tegema hakkad?
Alguses võtan kindlasti aja maha. Ma teadsin, et see hetk tuleb ja ma ei arvanud, et mu karjäär nõnda pikaks kujuneb. Nüüd võtan hetke endale ja vähemalt alguses ei tee mitte midagi. Puhkan ja reisin.
Mis tundega lähed oma viimasele etendusele vastu?
18. juunil on viimane etendus. Ma ootan seda nii väga! Kindlasti tuleb ka pisar, aga olen nii õnnelik, et 24 aastat vastu pidasin ja ma lähen laupäeval lavale ning mul tuleb imeline emotsioon ja eriline jõud. Ma lähen ja annan endast kõik!
Küsis Maarja Pärn
Foto: Rünno Lahesoo