Kultuurkapitali seaduse kohaselt toetab Kultuurkapitali nõukogu Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamist ja renoveerimist. Septembris 2021 kinnitas riigikogu rahastatavate ehitiste nimekirja, kuhu kuulub ka rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus. Rahvusooperi laiendamine on avalikku kõneainet andnud juba aastakümneid. Veebruaris 2022 vaagisid sellega seonduvaid võimalusi rahvusooperi peadirektor Ott Maaten, muinsuskaitsja ning endine muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, teatrihuviline dokumentalist ja Käru muuseumi eestvedaja Aljona Suržikova, suurettevõtja, kunstikoguja ning rahvusooperi teatrihuvilisest suurtoetaja Enn Kunila ja tehnikaülikooli kaasaegse arhitektuuri professor Jaan Kuusemets.
Vestlust juhtis Andres Anvelt.
Foto: Liis Reiman
Estonia on kultuurisümbolina meie linnaruumi ja muidugi vanalinna üks märgiline osa. Miks on Estoniale vaja uut saali ja mida see meile ühiskondlikus plaanis annab?
Ott Maaten: Estonia teater on üle saja aasta vana. Praeguses hoones alustati tegevust 1913. Kui algselt ehitati Estonia sõnateatriks, draamatükkideks, siis peale II maailmasõda, alates 1947. aastast on Estonia olnud Eestis muusikateatrikunsti valdkondliku vastutuse põhiline kandja.
Lisaks on Estonia teater rahvusliku harituse, edasipüüdlemise, teadmiste ja valgustatuse poole mineku sümbol. Tal on olnud meie rahva ajaloos ja Eesti kultuuriloos väga suur rahvahariduslik roll. Me kõik ju mäletame lapsena esimesi käike siia majja ja esimesi elamusi selles majas.
100 aastaga on aga päris palju muutunud – nii publiku kui ka maja loomingulise poole ootused. Me oleme jõudnud tegelikult juba mõni aeg tagasi sellesse punkti, kus oleme aru saanud et Eesti kultuuriruumis puudub selline saal, ruum, kus meie publik saaks täisväärtuslikult nautida balleti- ja ooperikunsti. Teisalt on iganenud need ruumid, kus teatri „köögipool“ toimetab. Jah, aja jooksul on tehtud renoveerimisi, kuid töötame igapäevaselt siiski iganenud ja kitsas töökeskkonnas.
Estonia praegune saal on küll väga kaunis, kuid kannab endas suuri kunstilisi ja akustilisi puudusi. Tegu on väga väikese saaliga, mis seab piirid nii oma kunstnikele kui välistab suures osas rahvusvahelist koostööd lavastuste tasemel, mis on tänapäeval nii Euroopa kui ka maailma teatrites üha laiemalt levinud vorme.
Kuna Eestis õige akustikaga ooperiteatrit pole, siis kui suur on see protsent, milliseid lavastusi seetõttu mängida ei saa?
Ott Maaten: Pakun, et me ei saa mängida umbes 30% klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest me ei mahu lavale ega orkestriauku ära. Lihtsalt ei ole võimalik lavastada. Samuti ei saa tuua külalisteatreid siia oma repertuaari mängima. Saalis on ka mitmeid kohti, kus on piiratud kas akustika või nähtavus.
Enn Kunila, kuidas teie kui Estoniasse väga palju panustanud inimene ja ka lihtsalt kultuurihuviline sellele kõigele vaatate ja sellesse suhtute?
Enn Kunila: Ma arvan, et me ei pea kedagi veenma selles, et uut ooperisaali juurdeehitust on vaja. See teema on juba väga kaua olnud üleval ja Riigikogu on kinnitanud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja milliste rajamist toetab Eesti Kultuurkapital.
Ma küsin siis teisiti: mida annaks uus saal Eesti kultuurile juurde? Kuidas see tulevikus balletti ja ooperit aitaks?
Enn Kunila: Mina arvan, et see on ülimalt vajalik. Rahvusooper on selle küsimusega tegelenud väga kaua ja piisavalt lahti rääkinud. Mulle tundub, et keskenduma peaks sellele, kuidas juurdeehitus teoks saaks.
Minule teadaolevate hinnangute kohaselt võiks juurdeehitus maksma minna ligikaudu 100 miljonit eurot. Samas uue maja maksumuse prognoosides on räägitud alates 300 miljoni euro suurusest maksumusest. Sellest tulenevalt on juurdeehitus kõige realistlikum ja kiirem võimalus.
Ma küsin ka linnaruumi kohta: milline on teie suhtumine sellesse, et linnapilt/linnaruum muutub? Vanalinna piirile kerkib uus hoone?
Enn Kunila: Ka mujal maailmas on näiteid, kus kesklinna, suurte teede äärde on ehitatud kontserdi- ja ooperimajad tiheda hoonestusega linnaruumi. See annab kesklinnale väärtust juurde ja tõeline ooperimaja on kesklinna pärl. Juurdeehituse ideed tutvustades esitleti mitte arhitektuurseid lahendusi, vaid hoone võimalikke mahtusid. Siinkohal peaks tegema juba ideetasandil koostööd kohaliku omavalitsusega ja kõikide seotud organisatsioonidega, et leida võimalused, kuidas lahendada kerkinud küsimused ja probleemid.
Jaan Kuusemets, kuidas teie kommenteerite eelpool nimetatut, kas juurdeehitus rikastab linnaruumi ja kas tegu on pragmaatilise lahendusega?
Jaan Kuusemets: Mina vaataksin seda asja kõigepealt laiemalt: Tallinn ei ole veel valmis ja ilmselt ei saa ta mitte kunagi valmis. Tallinn, nagu ka teised linnad, on pidevas muutumises ja arenemises. Nii nagu kunagi ei olnud Estoniat ja Eesti Draamateatrit siin platsil või Viru keskust vanalinna ääres. Seega minu arvamus on, et linn peaks edasi arenema ja otsima võimalikult häid lahendusi.
Teine suur küsimus on see, kas me soovime või oleme valmis sellega leppima, et Tallinna ajalooline kesklinn kaotab tasapisi oma tähtsust, muutub monofunktsionaalseks või suretatakse ajapikku üldse välja? Arusaadavalt on Tallinnas olemas erinevaid mõjukad huvigrupid: näiteks Telliskivi kvartali arendajad konkureerivad otseselt vanalinnaga; Ülemiste City arendajatel on omad huvid, mis ei ühti väga Maakri kvartali plaanidega; Porto Franco arendajate selge ambitsioon ja soov tundub olevat Tallinna linnakeskuse sikutamine enda krundile mere äärde. Need on selged ärihuvid, mille nimel töötavad igapäevaselt terved meeskonnad.
On olemas selge visioon ja ka projekteeritud lahendus Tallinna kesklinna kaasaegse jalakäijasõbraliku peatänava rajamiseks ning sellel on olnud ka suhteliselt suur avalik toetus. Kuid milleks rajada sellises mastaabis peatänav, kui kesklinnast kaovad erinevad funktsioonid ja atraktsioonid? Kui olulised tõmbekeskused, sh ülikoolid ja kultuuriobjektid kesklinnast eemale liiguvad, siis kaotab kesklinn ajapikku mitmekesisuse ja nn kriitilise massi, muutudes õhtuti tühjaks või aasta lõikes sesoonseks.
Kui me viiksime (utopistlikult) Estonia teatri kuskile teise kohta, näiteks mere äärde, tähendaks see, et peaksime rajama sinna ka kõik muud vajalikud infrastruktuurid ja mugavad ühendused. Estonia teatrisse peaks pääsema mugavalt nii jala, ühistranspordi kui ka autoga. Kaasaegne ooperimaja võiks olla avatum ja multifunktsionaalsem, et sinna oleks asja ka muul ajal kui ainult konkreetsele etendusele. Sama oleks ka juurdeehitusega. Sinna võiks ehk juurde kavandada ka uued näitusepinnad, toitlustuskohad, huvitegevuse ja järelpõlve kasvatamise võimaluse jne, et tegevust jätkuks kõigile huvigruppidele ning et see suhtleks ümbritseva linnaruumiga rohkem. Praeguses ajaloolises hoones pole võimalik väga midagi juurde tekitada: siin on iga nurgatagune juba ära kasutatud kuni pööninguni ja keldrini välja. Samuti on kõik fassaadid küllaltki kinnised ja traditsioonilised.
Meil on ilmselt vaja valida, kas me tahame kaasaegset ooperisaali koos normaalmõõtudes lavaportaali, lavasüsteemi, parema akustika ja suurema saaliga või me panustame kordades rohkem raha ja teeme kusagile mujale täiesti uue maja. Siin oli eelpool juttu 300 miljonist (mis oleks ligikaudne uue maja maksumus) vs. 100 miljonit (juurdeehitus) – ma ei ole kindel, kas ka selle 300 miljoni eest me saaksime kuskil mujal (krundil) lõppkokkuvõttes parema ooperimaja.
Kui me vaatame teiste kaasaegsete Euroopa ooperiteatrite ehituse maksumust, siis näiteks Oslo eelarve oli u 1 miljard, Kopenhaagen oli vist 600 miljonit. Aga need summad olid juba aastaid tagasi. Kusjuures, ka Eestis on viimasel ajal ehitushinnad väga kõrgeks tõusnud.
Ehk et kui me punnitame ja ehitame kusagile mujale täiesti uue ooperiteatri, siis pole garanteeritud, et me saame igal juhul parema lahenduse. Sellise, mida eestlased ootavad-loodavad, või me saame sellise mingisuguse objekti, mis justkui täidab oma funktsiooni, aga seal käimine ei ole enam sündmus ja elamus omaette. Sellise tähtsusega ajaloolistel hoonetel on lisaks sümboolsele väärtusele ka tugev kohavaim ning oluline roll Eesti kultuurilise ühismälu jätkuvuse tagamisel.
Jah, lähiminevikus on olnud ka õnnestunud ooperimajade ehitusi, kuid näiteks Ida-Euroopas on tegelikult ka selliseid uusi maju, mis nii väljast kui seest jätavad inimesi suhteliselt ükskõikseks. Kui sa oled teadlik muusika-, ooperihuviline, siis sa küll lähed ka sinna etendusele, aga hoone ise (sh siseviimistlus ja arhitektuur) on pigem tagasihoidlik ning tuim.
Ja siis on loomulikult ka see küsimus, et kui uus ooperiteater ehitatakse uude kohta, siis mis saab vanast ajaloolisest hoonest. Väiksematele teatritele on saal liiga suur. Tallinna suurematel teatritel on oma majad juba olemas. Mingisugune tegevus vanas hoones ilmselt säiliks. Kontserdimaja saaks sarnaselt edasi toimetada ning tekiks lisavõimalusi vabanevate pindade arvelt. Draamateater saaks ehk kasutada Estonia teatrisaali menukamate tükkide etendamiseks, aga ma ei näe, et päris uus suur teater Tallinnasse veel juurde oleks tekkimas.
Meid on Eestis siiski ainult 1,3 miljonit ning ma ei näe, et elanike arv lähima kümne või kolmekümne aasta jooksul mitmekordistuks. Võib-olla ehk kaugemas tulevikus situatsioon mõnevõrra muutub, siis kui valmib Tallinn-Helsingi tunnel.
Aljona Suržikova, mis teile kui teatrivaatajale selles protsessis meeldib, mis ei meeldi? Kui oluline praegune Estonia kui sümbol teie jaoks on? Kas juurdeehitust on üldse vaja ning kas on inimesi, keda selline juurdeehitus võiks häirida? Kui teha tänavaküsitlus, siis enamik inimesi ilmselt juurdeehitust siia ei taha.
Jah, enne siia tulekut vaatasin erinevaid intervjuusid, videoid, mis olid linlastega tehtud ning enamik inimesi vastas, et neile meeldib, et siin Estonia kõrval on park, on roheala. Inimesed ei taha, et nende peatänav täis ehitatakse.
Mina ise elan Kärus, Kesk-Eestis, Järvamaal. Ma pean seal muuseumit ja toon igal aastal sinna 5000 inimest. Inimesi saab igale poole tuua, kui seal midagi teha on. Mina teen seda kõike vabatahtlike abil ja need summad, millest te siin räägite, see on „kosmos“. 90% inimestest mõtlevad, kuidas nad saavad kuu lõpus elektriarve ära maksta. Loomulikult ma toetan arendusi linnas, kuid Eestis on nii palju objekte, mis on väga väärtuslikud.
Näiteks, keset Narva-Jõesuud on üks uhke maja, mis laguneb ja igal aastal ma vaatan, kas keegi Eesti riigis teeb midagi. Nii palju on erinevaid mõisahooneid, mis lagunevad ja need on veel vanemad kui 100 või 200 aastat.
Jaan Kuusemets: Te räägite kultuurmälestistest, aga meie räägime Estoniast, mis on üks tähtsamaid kultuurikantse.
Aljona Suržikova: Ma tahan öelda seda, et Eesti ei ole ainult Tallinn. Ja kultuur ei asu vaid Tallinnas. Eestis on ka teisi maakondi, näiteks seesama Järvamaa, kust mina tulen. Ma ei usu, et Milano La Scala ooperimajale hakkab keegi juurdeehitust tegema.
Jaan Kuusemets: Milanosse tehakse juurdeehitus. Praegu on projekteerimine pooleli. 30 000 m² muinsuskaitse alasse, ajaloolise hoone külge.
La Scalale tuleb juurdeehitus, täpselt samamoodi on juurdeehitus Londoni kuninglikul ooperimajal, kuigi fassaad on vana.
Jaan Kuusemets: See on selge, et ooperiteatrit Tallinnast välja ehitada ei ole mõistlik.
Aljona Suržikova: Miks on selge, kelle jaoks on selge? See on tähtsate inimeste jaoks (nagu teie) selge, minu jaoks, kes ma esindan tavalisi inimesi, ei ole see selge.
Jaan Kuusemets: Kui me teeme nii suure investeeringu, siis me eeldame, et sellel oleks ka maksimaalne kasutus, st et hea ja mugav ligipääsetavus oleks tagatud lisaks eestlastele ka turistidele, sh lühiajalistele turistidele näiteks kruiisilaevadelt. Soomlased, lätlased, rootslased, võib-olla ka venelased. Lisaks sellele, et Tallinn on Eesti suurim linn parimate laeva- ja lennuühendustega, asub Tallinn ka geograafiliselt suhteliselt Eesti keskel.
Aljona Suržikova: Nende inimeste jaoks kaks tundi sõita – see pole üldse kaugel.
Jaan Kuusemets: Ma ei ütle, et kõik asjad peaksid Tallinnas olema. ERM on meil näiteks Tartus. Ma olen vägagi regionaalpoliitika poolt.
Estonia ehitati kunagi eestlaste toetusel ja eestlastele. Rahvas pani seljad kokku, annetas raha, legend räägib, et Juhan Liiv annetas isegi pintsaku. Vene impeeriumi seisukohalt oligi Tallinn perifeeria. Ja tegu oli samuti regionaalpoliitikaga. Praegu on see ikkagi meie peamine sümbol Tallinnas. Maamärk.
Jaan Kuusemets: Estonia ei ole mitte ainult maamärk, see on ikka midagi enamat. Ta on ikkagi meie rahvusliku identiteedi ja kultuuriruumi jaoks väga oluline hoone.
Enn Kunila: Mina toetan Jaani selle koha pealt, nii on.
Kas Estonia peaks kultuurilise, ajaloolise maamärgina siin olema, või pole see oluline ja ooperimaja võiks olla kuskil mujal?
Ott Maaten: Estonia teatrit külastas enne Covidit 160 000–170 000 inimest aastas. See on 13–14% kogu Eesti rahvastikust. Välismaalasi oli tippaegadel maksimaalselt 15%. Meie külastajate ampluaa on väga lai. Meil on väga palju etendusi lastele, meil on haridusprojektid alates beebikontsertidest lõpetades keskkoolile ja gümnaasiumile mõeldud haridusprojektidega, mis tegelevad järelkasvu kasvatamisega. Väga paljud koolid teevad meile ühikülastusi. Estonial on läbi aegade olnud lisaks muusikateatrile valgustuslik ja rahvahariduslik ülesanne. Ja mulle tundub, et ta on seda ikkagi päris hästi täitnud.
Jaan Kuusemets: Eesti väiksus on selles mõttes Estoniale kasuks, et on väga lihtne tulla kas Pärnust või Lõuna-Eestist. Ma võin hommikul tulla, vaadata etenduse ära ja minna õhtul tagasi. Kui vaadata nt Saksamaad, siis ühest liiduvabariigist teise sõites kulub selleks oluliselt rohkem aega.
Minu jaoks on see projekt, olgu siis juurdeehitus või täiesti uus ooperimaja Eesti kontekstis igal juhul sajandi projekt. Ooperiteatreid ehitatakse, kusjuures olemasolevatele ka juurdeehitusi kord sajandis. Kui meil on olemas otsus, et me teeme ajaloolisele hoonele juurdeehituse, siis tuleks väga hoolikalt mõelda läbi lähteülesanne. Tuleks üsna täpselt paika panna ootused, näiteks lavatehnoloogia. Samas tuleks jätta ka suur vabadus arhitektuurivõistlusest osavõtjatele ja žüriile. Välja tuleks kuulutada ingliskeelne rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, väärika žürii ning preemiafondiga, kuhu siis kõigi eelduste kohaselt esitatakse sadu töid üle maailma.
Me tahaksime ju, et siia kerkiks selline ehitis, mille üle saaksime olla uhked järgmised 100 aastat. Siiasamasse väga komplitseeritud asukohta vanalinna äärde ning praeguse ooperiteatri kõrvale. Me ei saa garanteerida, et see võistlus osutub igal juhul õnnestunuks. On võimalik, et ei tule mitte ühtegi nn ideaalset lahendust või selgub, et sellesse asukohta vana hoone kõrvale või vahetult külge ei saagi uut mahtu mõistlikult ehitada ning seega peaks kindlasti jääma ka võimalus, et võidutööd ei realiseerita. Samas on tõenäosus, et me saaks siiski tipptasemel uusehitise, mis rikastaks Tallinna kesklinna, väga suur.
Me oleme kuulnud varasemate arutelude käigus arvamusi, et Tallinn visatakse UNESCO maailmapärandi nimistust välja, kui Estonia juurdeehitus tuleb bastionivööndisse. Siim Raie kui endine muinsuskaitseameti peadirektor, muinsuskaitsja, kuidas te selle peale vaatate? Sest üks suurimaid vastasseise ametnike ringkondadest on olnud just väide, et siia ei tohi ehitada, see on muinsuskaitsealune piirkond.
Siim Raie: Tõepoolest, selles suhtes on erinevatel ametkondadel ja ametnikel, aga ka muinsuskaitse vabatahtlikel olnud lahkarvamusi. Mulle tundub, et see protsess algas valest otsast. Kõigepealt tehti rahastamisotsus ja siis hakati arutama, kas see on üldse võimalik. Selles protsessis ongi huvitav, et vastakuti on erinevad avalikud huvid: on ilmselge avalik huvi ja vajadus ehitada ooperisaal, teisalt on avalikud kaitstavad väärtused nagu linnaruum, muinsuskaitse, arheoloogia jne.
Me pole harjunud sellistes kategooriates diskuteerima ja kokkuleppele jõudma. Hetkel on see protsess kohas, kus kõik on õnnetud: keegi ei saa, mida ta tahab ja keegi elab välja oma hirme. Minu meelest kogu protsessi võlu ongi selline nietzschelik lähenemine et „ainukeseks piirajaks meie elus on meie kujutlusvõime ja julgus eksida“. Osal inimestel tõmbasid need Postimehes ilmunud punased kastid kujutlusvõime kohe lukku. Teistel jälle puudub julgus eksida ja eksperimenteerida linnaruumis. Ja meil on puudu võimalus ideega mängida. See võiks olla osa sellest protsessist.
Kui me räägime rahvusvahelisest arhitektuurikonkursist, siis lepime kohe alguses kokku selles, et sellel on lubatud luhtuda. Kui me ei saa geniaalset, siia kohta sobivat ja teatri vajadustele vastavat lahendust, siis me kuulutame selle konkursi läbikukkunuks. Kui on ette teada, et meil on õigus eksida, et meid ei piiraks meie vähene kujutlusvõime ja hirm eksida. Aga täna me isegi ei proovi: tuuakse välja hulk argumente, osa neist materiaalsed, osa mittemateriaalsed. Kui me räägime kultuurist ja kultuuripärandist, siis see on ikkagi ainult emotsionaalne ja vaimne, kõik reaalsed argumendid jäävad tavapäraselt kõrvale, kui tegemist on emotsionaalse otsusega, aga esmane emotsioon tuleks hetkel kõrvale jätta.
See arheoloogia – poolbastion –, mis maa all on, omab tähendust vaid siis, kui me temaga emotsionaalselt suhestume. UNESCO maailmapärandi nimistust väljaarvamine – see on jälle hea näide lahkarvamustest erinevate muinsuskaitsjate (vabatahtlike ja ametnike) – kohe alguses tullakse välja väljapressimisega ja ähvardustega, mis ei ole väga kultuurne, mis ei ole väga demokraatlik. UNESCO maailmapärandi nimekirja pole väga kerge saada ja samuti ei ole sealt väga kerge kedagi välja arvata.
Väide, et Tallinna vanalinna ümbritsevale bastionaalvööndile ei ole alates UNESCO nimistusse saamist midagi ehitatud, ei vasta tõele. Viimase kümne aasta jooksul on ehitatud nt Kaarli pst 8 kinnistul, Kalevi ujula juurdeehitus, Inglise Kolledži ujula, terve Vabaduse väljak – need kõik on otse kunagiste kaitserajatiste peal.
On olnud võimalik ehitada ja diskussioon on olnud võimalik. Võib-olla peame lihtsalt seda diskussiooni veel kord harjutama, sest miskipärast tõesti on osa muinsuskaitsjaid just selle konkreetse asukoha suhtes väga jäigal seisukohal.
Kultuuripärand tänapäevases mõistes ongi protsess. Ja ennekõike on ta läbirääkimisprotsess. Räägitakse läbi väärtuste ja tähenduste ning nende kaalude üle. Loomulikult on kõik need väärtused siin olemas ja neil on oma säilitamiskohustus, aga need ei ole sama kaaluga. Eriti, kui hakkame avalikke huve kaaluma, siis näiteks Vabaduse väljaku parkla avalik huvi kaalus üles mõningase arheoloogia säilitamise avaliku huvi. Ja selline kaalumine ei ole välistatud ka siin.
Ma arvan, et pealinna kesklinn ei saa olla arendajate ambitsioonide ja muinsuskaitsjate hirmude summa. Varem või hiljem tuleb antud kultuuritempli puhul teha kultuuripoliitiline valik, kui erinevad avalikke huve esindavad ametkonnad ja ühendused pole valmis kompromisse tegema, kui nad pole lepitatavad. Me peame varem või hiljem mingisugusele kokkuleppele jõudma.
Mina ei ole arhitekt, ma ei tea, kas see maja mahub siia. „Ei“ on alati kõige lihtsam öelda. Aga enne, kui me ei ole proovinud, me tegelikult ei tea. Mind huvitab see protsess ja mul on huvitav kultuuriuurijana ja endise ametnikuna jälgida seda, kuidas kogu see haldusprotsess käib. Kuidas Tallinna linn ja Tallinna Linnaplaneerimise Amet suudavad selle protsessi ära hallata. Ja kui nad ütlevad „ei“, siis kas nad suudavad seda ka kõigile arusaadavalt põhjendada. Muidugi on hea tuua välja arheoloogia ja fassaadi jms asjad, aga kui asi läheb kaalumiseks, siis läheb see väga raskeks. See vajab siiski teatud erialast ettevalmistust ja läbirääkimisi.
Ma olen nõus Enn Kunilaga, et kui midagi üldse Tallinna kesklinna ehitada, siis vaid kultuuritempleid ja ainult parima ja võimalikult kvaliteetse arhitektuuriga. Ja tõesti neid väärtusi tuleb kaaluda.
Meenutades eelmisi Kultuurkapitali poolt rahastatud ehitisi, siis KUMU ehitades lammutati ära suhteliselt väärtuslikud kasarmuhooned. Kui ERMi hakati ehitama Toomemäele, siis sealt lammutati eest ära üks mälestis, puitmaja, mis on siiani neil konteineris. Neid kaalumisotsuseid on ka varem tehtud. Ehk ma ei arva, et kultuuripärandi loomisel peab alati midagi hävitama. Ma arvan, et tänasel päeval on mõlema säilitamise protsess ka võimalik, kui me julgeme proovida.
On räägitud ka alternatiivsetest asukohtadest. Aga seda on ju otsitud üle kümne-kahekümne aasta. Tallinna linn on lubanud otsida alternatiive aga seda pole leitud. Aivar Mäe vahepeal otsis kinnistuid, aga need polnud linna ega riigi omad.
Tallinna linnal (ega ka riigil) pole kümne aasta pärast ei kesklinnas, mere ääres ega ka Kopli poolsaarel ühtegi krunti, mis sobiks. Ja kogu sellise protsessi reegel on see, et hiljem on kallim. Kui me seda otsust täna ära ei tee, siis kahekümne aasta pärast, kui tuleb järgmine riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastusvoor, on see veel keerulisem.
Väga lihtne on öelda „ei“ ja mitte otsida lahendusi, aga praegu on see nii juhtunud. Tekkinud on leerid. Osa inimesi on väga ära ehmatatud ja keelduvad isegi rääkimast. Aga ega jõuvõtetega, et parlament teeb otsuse ära, ka sõpru ei leia. Mida minu meelest on hetkel vaja nn julgustavaid visuaale. Näiteks võiks teha õpilastööde maketi konkursi, et sellele punaste kastide visuaalile tekiks mingisugune alternatiiv.
Jaan Kuusemets: Mina sisenesin sellesse protsessi hiljuti Toivo Tammiku kutsel. Sel kevadsemestril proovib üks minu juhendatav magistrant magistritööna projekteerida realistlikult toimiva ja linnaruumi sobiva juurdeehituse Estonia ajaloolisele hoonele. Akadeemilise ülesandena pakub see ka mulle endale huvi. Eesmärk on seega katsetada läbi, kas siia juurdeehitus reaalselt mahub ning ühtlasi proovida läbi erinevaid linnaehituslikke võimalusi selle vajaliku hoonemahu ja ruumiprogrammi sobitamiseks. Saame vaadata, milliseid kompromisse tuleb siin tahes-tahtmata teha ning milliseid oleks võimalik kuidagi vältida.
Arhitektuuri magistritöö TalTechis koosneb alati kahest osast. Esimene on u 60 lk uurimistöö, mis on teoreetiline: analüüsitakse erinevaid aspekte, näiteks konkreetse asukohaga seoses, ooperiteatrite üldist temaatikat kuni case study’deni välja. Lisaks teoreetilisele osale tuleb teostada ka mahuline arhitektuurne projekt. Loomulikult mitte tööprojekti täpsusega, aga arvestades antud ülesande mastaapsust, siis pigem arhitektuurivõistluse ideekavand tasemel.
Ehk siis loodetavasti on meil selle aasta juuniks üks realistlik ja läbitöötatud projektlahendus, mida saaks siis ka edaspidi kasutada tulevaste teostatavuse analüüside koostamisel.
Tahaksin veel toetada eelkõnelejaid, et ka mina sooviksin, et kesklinna võiks tulla võimalikult hea arhitektuuriga kultuuritempleid. Minul isiklikult on näiteks väga kahju, et EKA hoone liikus Kotzebue tänavale. Kuigi see on väga tore, et Balti jaama, Telliskivi ümbrus on muutunud selliseks loomekeskuseks, on siiski kurb, et kesklinn jääb järjest rohkem monofunktsionaalseks. Kunstiakadeemia vanale krundile Kaubamaja kõrvale tuleb järjekordne kontori-pangahoone. Ja olles näinud eskiisprojekte, siis uus pilvelõhkuja tuleb pigem oluliselt suurem ja kõrgem kui see, mille vastu sõditi (2008. aastal toimunud EKA uue hoone arhitektuurivõistluse võidutöö Art Plaza, mille taanlased võitsid ning mis oli väga julge ja ambitsioonika arhitektuuriga).
Siim Raie: Minu meelest on see hea näide sellest, kuidas kultuur ja kapital tihtilugu vastandatakse, aga tegelikult on need suhteliselt sarnased, vähemalt ühes protsessis, ja see on akumulatsiooni protsess.
Sellesse majja siin, mis on sümbolhoone ja üldse vaimne keskkond, on üle 100 aasta investeeritud. Ja öelda nüüd, et me teeme sinna mere äärde uue hoone, mis on samaväärne, ei ole mitte mingil juhul tõene. Sinna ei ole investeeritud 100 aastat. Kultuuripärand on igal juhul vaimne.
Me ei räägi ainult rahast, vaid ka sellest kultuurist, sellest energiast…
Enn Kunila: Mina ütleks ka seda, et rahvusooperi hing elab selle koha peal. 100 aastat on õigustanud rahvusooperi olemist selles kohas. Kui me leiame, et juurdeehitus lahendaks rahvusooperi vajadused, siis see olekski kõige parem. Ja toonitan veel kord üle, et see on ka rahaliselt kõige soodsam lahendus..
Siim Raie: Mina ei ole arhitekt, aga mina otsiks kõige suuremast probleemist lahendust. Kui kõige suurem probleem on bastionivöönd (kuigi see hoone on juba liikunud bastioni peale 1947. a hoone taastamisel), siis ma otsiksingi sellest bastionist lahendust arhitektuurselt. Et kui see juba lõikab sellesse hoonesse, siis miks ei võiks juurdeehitus sama nurga all lõigata.
Nii lihtne on öelda, et see, mida me ei näe seal maa all, see peab igal juhul säilima. Ja peabki säilima. Aga see ei pea ilmtingimata segama juurdeehitust.
Ott Maaten: Ma vahepeal kommenteerin, et rahvusooper kindlasti sooviks uut visuaali, et sellest punase kasti sündroomist väljuda. Lisan veel, et nimetatud sündroomi ei sünnitanud meie.
Hiljuti tegid Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuriüliõpilased prof Vilen Künnapu käe all kursusetöid, milles pakuti välja arhitektuurseid lahendusi rahvusooperi juurdeehitusele. Seal oli visuaali, mida me esitlesime detsembris 2021. Toon välja, et üks juurdeehituse lahendustest oli just diagonaalne, tuginedes bastionimüüride asendile ning et mitmed üliõpilastööd suutsid lahendada paljud tehnoloogilised probleemid, mis puudutavad ruumide ja lavade funktsionaalsust. Lisaks teeb praegu Estonia juurdeehituse teemalist magistritööd Tallinna Tehnikaülikoolis prof Jaan Kuusemetsa üliõpilane.
Jaan Kuusemets: Tõepoolest, kui me teeme rahvusvahelisel tasemel võistluse, siis tõenäosus, et see luhtub, on marginaalne.
Siim Raie: Üks asi, millest veel räägitakse, on see, et kas uus hoone hakkab varjutama vanalinna, vaateid vanalinnale, Eesti Draamateatrile või parki. Minul ei ole probleemi sellega, et kultuuritempel on dominantne kesklinnas. Mina tahan linna, kus oleks kultuur dominantne!
Oluline on märkida, et kõikide nende plaanide puhul, mida on peetud, Tammsaare park jääb, seda keegi maha ei võta. Me räägime ainult sellest kiviplaatidega kaetud platsist (Pärnu mnt poolne serv). Küsin veel viimase küsimuse. Millised võiksid olla järgmised sammud? Millised on kõige suuremad ohud ja väljakutsed?
Enn Kunila: Edasiliikumine on oluline. Tuleks käivitada tegevused eelnimetatud riigikogu otsuse elluviimiseks ja leida selle töö käigus lahendused kõikidele seni kõlanud probleemidele. Tuleb teha koostööd kõikide seotud organisatsioonidega ja muidugi kohaliku omavalitsusega.
Aljona Suržikova: Kui vaadata seda, mida ehitatakse kesklinna, siis muidugi Estonia teater oleks vajalikum kui kaubanduskeskus. Kõigepealt peab inimestele näitama, mida teha tahetakse ja saama lahti punaste kastide visuaalist. Miks mitte teha ka inimeste seas küsitlus enne arhitektuurivõistlust ja siis vaadata edasi, mida linnaruumiga teha.
Kas ma saan õigesti aru, et teie meelest tuleks rohkem teha selgitustööd selle kohta, miks juurdeehitust vaja on?
Aljona Suržikova: Minu meelest tuleks ikkagi teha küsitlus, et uurida, mis on inimeste soovid ja vajadused. Ka nende noorte käest, kes istuvad kaubanduskeskuses. Et selleks saaks linnaruumi osa, kuhu tulevad ka noored. Aga seesama diskussioongi tekitab nii palju huvi, et ka sellest võivad tulla head lahendused.
Enn Kunila: Mina astusin esimest korda üle Estonia läve 1960. aastal ema käekõrval, kui ma olin 10-aastane. Ja olen sagedane Estonia külastaja tänase päevani. Kui käia praegu ooperit, operetti või balletti vaatamas, siis võime publiku hulgas näha väga palju lapsi ja noori.
Siim Raie: Muinsuskaitsjad ei ole harjunud, et nende arvamust kuulatakse, et neid kaasatakse arutellu, seepärast nad võtavadki nii jäiga positsiooni. Seepärast võiks see protsess minna edasi nii, et ka muinsuskaitsjad oleksid kaasatud aruteludesse. Diskussioonikultuur võiks kindlasti areneda selle protsessi käigus.
Aga kindlasti üks osapool, kes peaks ühise laua taga olema, on Tallinna linn – need, kellele see kinnistu füüsiliselt kuulub ja need, kes on sellesse ruumi investeerinud (näiteks nagu kohvikupaviljoni ehitaja). Ka nemad peavad juurdeehitusega seoses oma plaane muutma.
Selleks, et kõik erinevad osapooled oma nurgast välja saada, peaksid kõik ilmselt sammukese tagasi astuma ja mõned oma senised ideed üle vaatama.
Kultuuriväärtuste säilitamine võiks olla üks osa sellest kokkuleppest. Sekkumine olemasolevasse hoonesse võiks olla minimaalne ja see võiks olla üks konkursi tingimustest. Ja see, et arheoloogia maa all säiliks ja ka eksponeeritud saaks – see võiks olla teine. Et kellegi hirm ei takistaks kaasa mõtlemast.
Kellelgi ei ole ju plaani buldooseriga peale lennata, aga samas peaks olema kõigil arusaam, et see maja muutub niikuinii. Ilmselt on vaja kompromisse teha ning kõik neli fassaadi ja katus ei jää muutumatuks, aga selliselt, et muutused oleksid minimaalsed ja kõik eksisteerivad väärtused võimalikult suurelt säiliksid. Näiteks maja tagakülje fassaad – me teame kõik, millest see on tehtud, aga päeva lõpus on tähtis see, millise tähenduse me sellele anname. Me ei saa öelda, et sõjajärgselt turuplatsi poole liikunud välisseina fassaad on vähemväärtuslik. See on kindlasti mingi asi, mida tuleb kaaluda. Ja kui uus ja vana (maja) omavahel lõikuvad, siis millisel määral.
Kui vaadata Eestis uue ja vana maja kokkupanekuid, siis see praktika on olnud võrdlemisi edukas. Kui juurdeehitus tehakse 21. sajandil, siis see peab välja paistma 21. sajand. Me ei pea juurdeehitust olemasoleva hoonega lepitama. Ma arvan, et viimane hea näide on Thule Koda Kuressaares, kus kõik vanad väärtused on säilinud.
Jaan Kuusemets: Kõige lihtsam on olla kõige vastu ja öelda, et ei saa. Siis ei pea inimene süvenema. Ja olles ise ligi 20 aastat arhitektuuri valdkonnas tegutsenud, siis omast kogemusest võin öelda, et alati on inimesi, kes on absoluutselt kõigele vastu. Naaber tahab hoonele ehitada II korruse – ollakse vastu; tahetakse teha samale tänavale uus lasteaed – ollakse vastu, hakatakse allkirjasid koguma; vald tahab rajada uue hooldekodu – kogukond tõuseb tagajalgadele; tahetakse mõnda uut büroohoonet rajada – minnakse vahest kuni kohtuni välja, et säilitada oma harjumuspärast vaadet.
Me ei saa olla naiivsed. Kui see arhitektuurivõistlus tuleb, siis kindlasti on ka neid, kellele midagi ei meeldi: maitsed ja eelistused on erinevad ning mõni on põhimõtteliselt selle vastu, et midagi kesklinnas muutub.
Käies ise väga tihti siin ooperimajas, siis võin käsi südamel öelda, et praeguse repertuaari üle võib uhke olla. Näiteks hiljuti esietendunud „Võluflööt“ – lähen seda tõenäoliselt veel ka teist korda vaatama ning soovitan seda lavastust kindlasti teistelegi. Ja ma näen, kui palju on etendustel lapsi ning ka noori või keskealisi. Ei ole nii, et ainult pensionärid käivad meil ooperis.
Ott Maaten: Tahaksin veel minna natuke ajas tagasi. Enne, kui Estonia juurdeehituse rahastamisotsus jõudis riigikokku lugemisele, püüdsin ma tegelikult nii linna kui riiklikul tasandil neid juurdeehituse mõtteid tutvustada ja arutada. Ma olen oma olemuselt küll optimist, kuid ma teadsin, et see „kaevikutesse tõmbumine“ toimub ühel või teisel kujul.
Ja ma saan aru, et edasi saab minna ainult veel kord selgitades ja kaasates kõiki osapooli. Rahvusooper on alustanud koostööd Tallinna linnaga. Meil on olnud kohtumisi Tallinna linna uue juhtkonnaga. Pikemaajalist tööplaani ei ole veel paika pandud. Tänaseks on meil olemas keeldude nimekiri (Tallinna linna erinevate ametite ekspertide poolt), mida kõike ei tohi teha, kuid me sooviksime linnaga koos diskussiooniga edasi minna, kaasates laiemat ringi eksperte.
Tänaste seaduste järgi tuleks kindlasti algatada detailplaneering ning seejärel toimuks rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, kuhu tuleks kaasata kõiki osapooli, eriti aga muinsuskaitsjaid. Samas peaks meil olema julgust ja valmidust Estonia puhul hoolikalt läbi mõelda kõik protsessid ja nende läbiviimise järjekord, sest eesmärk on ju saavutada parim arhitektuurne ja linnaehituslik tulemus Tallinnale ning kogu Eestile.
Jaan Kuusemets: Detailplaneering tuleks koostada arhitektuurivõistluse võidutöö alusel.
Siim Raie: See võtaks kõik hirmud maha.
Ott Maaten: See annaks selguse nii rahvusooperile, ühiskonnale, Tallinna linnale …
Jaan Kuusemets: Mina arhitektina ütlen, et see oleks väga suur viga, kui me teeksime kõigepealt detailplaneeringu juurdeehituse rajamiseks. Võimatu on ette näha kõiki võimalusi ja vajadusi. Ilma selge visioonita, st ilma väga hea ideekavandita võime tavapärase formaalse planeerimisprotsessiga seada endile väga rumalaid ja pealiskaudseid piiranguid. Õnnestunud arhitektuurivõistlusega võime saada selliseid arhitektuurseid kontseptsioone ja lahendusi, mille peale me lähteülesande koostamisel ega ka detailplaneeringu menetlemisel ei pruugi tulla ning seega oleks väga kahetsusväärne, kui ebaõnnestunud planeering juba eos parima lahenduse välistaks.
Ott Maaten: Ka arhitektuurikonkursi tingimuste väljatöötamisse tuleks muinsuskaitsjaid maksimaalselt kaasata.
Jaan Kuusemets: Selge on see, et kompromisse tuleb teha: linnaruumi, avaliku ruumi, muinsuskaitse ja ei tea veel, mille osas. Kõik ei saa olla jäigad, sest sel juhul ei juhtu midagi. Ma arvan, et ka ajaloolise Estonia teatrihoone ehitamiseks tuli omal ajal kompromisse teha.
Siim Raie: Hea halduse tava on see, et kõigepealt katsutakse ikkagi võimalusi öelda „jah“. See võib tulla teatud tingimustega. Ja kui üldse ei ole võimalik tingimusi seada, siis öeldakse põhjendatud „ei“. See kõik on protsess.
Ott Maaten: Rahvusooperil on olemas edasiliikumise kava. Meil on tulemas kohtumised Tallinna linna juhtkonnaga ja koostöö linnaametnikega.
Kui Tallinna linn on siiamaani end juurdeehituse teemaga pigem vastandanud, siis esimene ülesanne Ott Maatenile ja teatrirahvale on linn uuesti tagasi laua taha tuua. Ja sealt edasi liikuda.