Homme, 21. mail juhatab Rahvusooper Estonia dirigendipuldis „Figaro pulma“ taas Läti Rahvusooperi peadirigent Mārtiņš Ozoliņš.
Ozolinši graafik on tihe. Vestlus toimub ajal, mil tal on Leedu Rahvusooperis käsil balletiõhtu „Triptühhon“ lavale toomine. 27. mail kohtub tippheliloojate muusika tippkoreograafide loominguga. Max Richteri, Arvo Pärdi, Eric Whitacre’i ja Marija Paškevičiūtė muusika raamistuses jõuavad lavale Wayne Mcgregori, Martynas Rimeikise ja Iván Pérezi lühiballetid. Leiame mõni minut aega proovide vahel vestelda.
Homme olete sel hooajal kolmandat korda Rahvusooper Estonia dirigendipuldis. Teil on seljataga Puccini „Tosca“ etendus ning homme juhatate teist korda Mozarti „Figaro pulma“. Rahvusooper Estonia peadirigent Arvo Volmer juhatas mõni nädal tagasi Riias Puccini „Boheemi“. Oleme varasematel aastatel teinud ka külalisesinemisi Läti ja Leedu ooperiteatrites. Kui oluliseks peate meie regiooni teatrite kultuurilist koostööd?
Olen sellise kultuurilise läbikäimise ja kontakti üle väga rõõmus, eriti pärast COVIDi-aegset maailma sulgumist. Loomulikult seob see meid ühest küljest võimalusega aidata üksteist perioodil, mil keegi võib haigestuda, kuid see on ka võimalus hoida end väga lähedalt kursis sellega, mis toimub teie teatris või meie teatris. Kuna mu graafik on tihe, ei jõua ma publikuna nii sageli naaberteatrite etendustele kui tahaks. Kuid tehes teises teatris tööd, näed väga paljut lähedalt. See on väga oluline. Ajaloolises mõttes oleme Leedu ooperiga olnud lähedasemates suhetes, kuid nüüd on hea koostöö tekkinud nii Arvo Volmeriga Estonias kui ka Risto Joostiga Vanemuises.
Kas see tähendab, et võime lähitulevikus loota ka lavastuste vahetusele või koostööle sellel tasandil?
Oleme sellest ka varem rääkinud. COVIDi tõttu on kõigi teatrite graafikud segi paisatud. Näiteks eile esietendunud „Don Giovanni“ oleks meie lavale pidanud jõudma juba poolteist aastat varem. Oleme Arvoga mõtteid vahetanud ning otsime koostöövõimalusi. Siin kerkivad muidugi kohe ka tehnilised küsimused, sest Estonia lava on tunduvalt väiksem kui meie oma. Seega peame paljuski arvestama tehniliste võimalustega, mitte ainult meie soovidega.
Puccini „Tosca“ ja Mozarti „Figaro“. Milline on teie suhe nende kahe heliloojaga?
Suhted on erinevad (naerab). Pucciniga on mul väga pikk töösuhe. Olen juhatanud mitmeid etendusi tema sünnilinnas Torre del Lagos, kus on iga-aastane Puccini festival. Olen seal kohtunud paljude suurepäraste Puccini-interpreetidega, näiteks Angela Gheorghiu ja mitmete teistega. Puccini on minu jaoks heliloojate edetabeli tipmises otsas.
Mozartiga on pisut teistsugune lugu. Kummalisel kombel ei ole ma oma koduteatris kunagi Mozartit juhatanud. Olen tema oopereid dirigeerinud Itaalias, Saksamaal, Hong Kongis ja nüüd Eestis! „Figaro pulm“ ongi minu jaoks siin Eestis esietendus. Minu jaoks on Mozart nõudlikum helilooja, kuna seal on nii palju retsitatiive, mida dirigent juhatada ei saa ja mis on lauljate pärusmaa. Oma olemuselt tahaksin aga kõike juhatada! Siiski, on äärmiselt hea tunne äratada Mozarti muusika oma kätega ellu: sa juhatad ja orkester ning solistid vastavad sulle...
Mida see esietendus teie jaoks tähendas? Millised on muljed?
See oli minu jaoks väga positiivne kogemus. Suurepärane solistide ansambel ja klassikaline lavastus, mis mulle meeldib. Loomulikult on ühe prooviga keeruline kõiki nüansse tabada ja kokku viia, kuid tulemus oli väga nauditav.
Mida ootate homselt etenduselt?
Loodan seda nautida. Olen kindlasti vähem närvis kui eelmisel korral. Seega, ootan kõige paremat, mida Mozarti muusika suudab pakkuda!
Kuidas meie teatrid erinevad ja sarnanevad?
Keeruline küsimus. Meie teater on suurem kui teie oma, ka orkestri mängustiilid erinevad veidi. Muusika tõlgenduse seisukohalt võin öelda, et Läti orkester on ehk veidi emotsionaalsem ja Estonia oma intellektuaalsem. Ka solistid olid väga täpsed võrreldes lätlastega – meil naudivad solistid mõneti suuremat vabadust. Sageli on see ohtlik, nii et eelistan muusikalist täpsust.
Akustilises mõttes on siin lihtsam, kuna distants lavaga on väiksem. Siin kuuled laval toimuvat paremini, samas kui Riias tuleb mõnikord aimata või laulja huulilt lugeda. Kui me Leedu, Läti ja Eesti ooperimaju võrdleme, siis on kõigil midagi ühist ja midagi erinevat, mis lisab paletti värve.
Kas meil on õnnestunud teid kuidagi ka üllatada?
Ma arvan, et väga ei ole. Tore on see, et teie majas on kõik hubasem ja inimesed on rahulikumad kui Riias.
Kuhu on ooperimajad praegusel ajal teel? Kas meil on oma ülesanne?
Suur osa ooperirepertuaarist on ühel või teisel hetkel väga kaasaegne. Kui me mõtleme praegusele sõjasituatsioonile, siis „Aida“ ning „Karmeliitide dialoogid“, mis Lätis kavas, on praegu väga kõnekad. Hetkel on oluline tagasi võita oma publik, kes võib-olla on vahepeal harjunud kultuuri tarbima teises keskkonnas, virtuaalkeskkonnas või vabaõhukontsertidena.
Kas ooperipublik on vahepeal muutunud?
Jah! Pärast teatrite taasavamist on publik emotsionaalsem. Kui nad juba teatrisaali tulevad, siis on nad väga avatud ja vastuvõtlikud ning tänulikud elava esituse eest.
Küsis Liina Viru