Ago-Endrik Kerge 8. IV 1939 – 25. IV 2021
Oma 82. eluaastal on meie hulgast on lahkunud erakordselt mitmekülgne teatrimees Ago-Endrik Kerge, kes suutis jätta sügava jälje omamaisesse tantsu-, muusika-, sõna- ja teleteatrisse ning filmikunsti.
1939. aastal Tallinnas kultuurihuvilises kodus sündinud Ago-Endrik Kerge esimeseks teatrikooliks oli 1959. aastal lõpetatud Tallinna Balletikool, millele järgnes enam kui tähelepanuväärne karjäär esitantsijana Estonias. Võrdse vabadusega suutis ta end tõestada nii klassikaliste ballettide printsirollides (Siegfrid, „Luikede järv“, 1965; Prints, „Pähklipureja“, 1965; Romeo, „Romeo ja Julia“, 1965) kui ka toonaste noorte eesti koreograafide Enn Suve (Kurat, „Lugu sõdurist“, 1963; Peremees, „Kratt“, 1966; Don José, „Carmen“, 1969) ja Mai Murdmaa (Carmelo, „Suur võlur – armastus“, 1964) loomingus. Tema balletiprintsi välimus ja eriline elegants avaldusid eriti ilmekalt tema „hispaania rollides“ (Solist, „Bolero“, 1959).
Jõudnud teha oma esimesed tantsuseaded, mängida filmis („Supernova“, 1966), töötada solisti ja ballettmeistrina toonases Leningradi Music Hallis ning tuua välja oma esimese täispika balletilavastuse, milleks oli Mati Kuulbergi muusikale loodud „Mont Valérien“ (Vanemuine, 1972), tegi Kerge 1972. aastal kannapöörde sõnateatrisse, asudes Voldemar Panso käe all toonase lavakunstikateedri VII lennu ridades omandama draamalavastaja ja näitleja kutset. Tema esimene sõnalavastus, diplomitöö „Kosjasõit“ (1975) tõestas noore lavastaja huumorimeelt, musikaalsust, mängulisust ja sotsiaalset erksust.
Lavakunstikateedri lõpetamisele järgnesid viljakad tööaastad Draamateatris (1976–1982), mil sündis mitu meeldejäävat ja publikumenukat lavastust („Kuberneri surm“, 1976; „Noore daami külaskäik“, 1977; „Saateviga“, 1979; „Peeter Paan“ 1979), aga ka tunnustusväärseid näitlejatöid (Lemminkäinen, „Kalevala“, 1980.) Ent veelgi suuremat elevust tekitas 1980. aastate alguses Kerge värskendava tuulehoona mõjunud tulek ooperi- ja operetižanrisse, seda peaaegu korraga nii Estonias („Bastien ja Bastienne“, 1981; „Teatridirektor,“ 1981; „Savoy ball“, 1982; „Kabaree“, 1984) kui ka Vanemuises („Sevilla habemeajaja“, 1981; „Figaro pulm“, 1983).
Samasse perioodi paigutub aga ka Kerge lavastajaloomingu kõige jäävam ja laiemate rahvahulkadeni jõudnud osa, telelavastused ja videofilmid, mis põlistasid mitmed eesti kirjandusklassika kullafondi teosed („Pisuhänd“ ja „Kuulsuse narrid“, 1982; „Tabamata ime“, 1983; „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, 1984; „Kahe kodu ballaad“, 1986) rahvuslikku ühismällu aegumatute, eredate, säravatest näitlejatöödest laetud ekraanitöödena. Selle kõige kõrvale mahtusid veel Kerge kui koreograafi tantsuseaded teiste lavastajate töödes, tööd varietees, filmis, raadios.
Aastatel 1986–1992 töötas Kerge Vanemuise teatris (1987–1990 teatri kunstilise juhina), jätkates edukalt oma loometeed nii draamalavastajana („Barbarid“,1985; „Aeg tulla – aeg minna“, 1986; „Macbeth“, 1987: „In corpore“, 1989), muusikateatri lavastajana („Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“, 1988; „Tormide rand“, 1988), aga ka näitlejana (Henry Higgins, „Minu veetlev leedi“, 1990).
Pärast Vanemuise-aastaid jätkas Kerge vabakutselise lavastajana, tuues lavale oopereid, operette, muusikale, komöödiaid ja draamateoseid Estonias, Vanemuises, Vene Teatris, Vanalinnastuudios, Tallinna Linnateatris, Pärnu Endlas, Eesti Televisioonis ja mitmetes uutes vaba- ja väiketruppides. Tema viimaseks mastaapsemaks tööks jäi tänaseni mängukavas püsiv „Minu veetleva leedi“ lavastus (2008) Rahvusooperis Estonia.
Kerge ligemale saja nimetuseni küündiva lavastuste loetelu temaatiline haare on piiritu: vene sümbolismiklassikutest naerutava estraadini, tõsitraagilisest ooperist lõõgastava meelelahutuseni, pilavast groteskist süvenenud rahvusklassika mõtestamiseni. Sama avar palett iseloomustab ka Kerget kui sugestiivset, isikupärase oleku ja hääletämbriga näitlejat: balletiprintsidest lopsakate karakterrollideni, hinnatud seriaalinäitlejast („Õnne 13“, 2009–2011) oodatud raadio unejutu vestjani.
Ago-Endrik Kergele on omistatud Eesti NSV teenelise kunstniku (1967) ja Eesti NSV rahvakunstniku (1984) aunimetus. Ta on pälvinud Eesti Teatriliidu muusikateatri aastapreemia (1984) ning eripreemia (1992). 2001. aastal autasustati teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Lavastajat, kolleegi, kursusekaaslast, õpetajat ning lähedast sõpra jäävad meenutama mitmed teatripõlvkonnad koos tänuliku teatripublikuga.