Rahvusooper Estonia juurdeehitusest peab sisuliselt ja emotsioonideta aeg-ajalt ikka kirjutama. Juba üksi selleks, et hooti lendu minevad ooperimaja ebarealistlikud arengustsenaariumid ja fantaasiarikkad ulmelahendused taas faktilisele pinnasele maandada.
Oluliseks ankruks selles protsessis oli käesoleva aasta 26. märtsil riigikogu konverentsisaalis toimunud riigikogu kultuurikomisjoni, Estonia teatri juurdeehituse toetusrühma ja Rahvusooperi koostöös läbi viidud konverents teemal, milline saaks olema Eesti rahvuskultuurile juurdeehituse parim lahendus. Kel huvi, saab neljatunnist konverentsi vaadata riigikogu videoarhiivist.
Konverentsil võtsid sõna mitmed muinsuskaitse, arhitektuuri, linnaplaneerimise ja ajaloo parimad spetsialistid nii Eestist kui ka välismaalt. Eraldi märkimist väärib La Scala ooperimaja asedirektori Franco Malgrande esinemine, kes juhtis paarkümmend aastat tagasi sarnase juurdeehituse protsessi edukalt lõpule. Erinevalt meie Estoniast asub La Scala otse Milano vanalinna südames, kuid vaatamata sellele suudeti saavutada kõigi osapoolte vaheline kompromiss ning anda nii Itaalia kui ka kogu maailma ühele kõige kuulsamale ooperimajale uus hingamine ja kvaliteet.
Kindlasti tuleb nüüd märkida, et Estonia teatri- ja kontserdimaja ei kuulunud Tallinna vanalinna piirkonda, kui see võeti 1997 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Piirkonda laiendati koos täiendava 60 hektariga 2008. aastal. Siis tehti seda erinevalt 1997. aasta otsusest ilma valitsust kaasamata, ühiskondliku aruteluta üksnes "kabinetis sündinud" linnaametnike otsusena. Kas otsuse taga olid siirad muinsuskaitselised mured vanalinna ümbritseva piirkonna pärast või mõni muu halduskiuslik eesmärk, jääb kahjuks selgusetuks, sest avalikku debatti ega põhjendusi ei esitatud.
Konverentsil tutvustati ka rahvusooperi juurdeehituse variantide finantsanalüüsi. Tegemist on teatrivälise eksperthinnanguga, mis on koostatud konservatiivselt, arvestades kõiki teadaolevaid mõjusid alates tänasest hetkest kuni aastani 2036, mil uue juurdeehitusega teatrimaja võiks täismahus tegutsema hakata. Kuna analüüs on mahukas, siis huvilised leiavad selle dokumendi rahvusooperi kodulehelt.
Siinses arvamusloos tasub peatuda analüüsi põhisisenditel ja -järeldustel. Dokumendis on käsitletud nelja võimalikku stsenaariumi: praegune olukord, planeeritav juurdeehitus, uue maja ehitus ning olemasoleva maja ümber- ehk sisseehitus. Kõik need variandid on arutlusel olnud, kuigi riigikogu on juba teinud selge otsuse toetada just juurdeehitust. Sellest hoolimata peeti finantsanalüüsis vajalikuks läbi kalkuleerida ka uut hoonet käsitlev visioon, mida on kajastatud nii meedias kui ka muinsuskaitse mõjuhinnangus. Olemasoleva maja sisse- ehk ümberehitust on alternatiivina tõstatanud muinsuskaitseamet ja osa Tallinna linnajuhtidest.
Analüüsi tulemusi vaadates selgub, et kõiki sisendeid – ehitusinvesteeringuid, piletitulu, tegevuskulusid ja muid tulusid-kulusid tegureid – arvesse võttes on riigikogu otsusega kinnitatud juurdeehitus kõige otstarbekam lahendus. Selle investeeringumaksumus on kolmest variandist kõige realistlikum ja teostatavam: ehitusmaksumuseks ligi 77 miljonit eurot, mida lõviosas saab planeerida kultuurkapitali vahenditest. Samuti võimaldab juurdeehitus oluliselt suurendada rahvusooperi omatulusid ning seetõttu paraneb ka kokkuvõtvalt tulude-kulude seis.
Olemasoleva maja ümberehituse ehitusmaksumus oleks küll ainult mõne miljoni võrra kallim, kuid see tähendaks sisuliselt praeguse Estonia teatrimaja kuni 80-protsendilist lammutamist ja uue ooperisaali sisseehitamist. Lisaks lammutamisele kaasneks sellega ooperi- ja balletiteatri tegevuse katkemine ehitusperioodil vähemalt kolmeks hooajaks, mis tooks kaasa piletitulu ja muu sissetuleku kadumise ning vajaks eraldi kompenseerimist.
Samuti on ilmselge, et ooperi ja balleti eripära ja mastaapsuse tõttu ei saa neid žanreid etendada ajutistel asenduspindadel kaotamata publiku huvi ja artistide trupi kunstilist kvaliteeti.
Uue maja ehitusmaksumus oleks umbes 230 miljonit eurot. Sellega kaasneks suuremad omatulud, kuid oluliselt suuremad tegevuskulud viiksid majandustulemi selgesse miinusesse, mis nõuaks riigilt regulaarset lisatoetust. Sealjuures vajaks ülalpidamist ka kaks maja. Tekib ka küsimus, et kas me oleme valmis hülgama ajaloolise Estonia, mis on eestluse ärkamise ja rahvuskultuuri häll. Tõenäoliselt mitte.
On küsitud, kas uue saali täituvusega probleeme ei teki. Kas meil jätkub publikut? Tuleb arvestada, et uue saali abil laieneb repertuaar kolmandiku võrra, kuna suureneb etenduste hulk ning lavale pääsevad ka need ooperi- ja balletiteosed, mis praeguse lava tehniliste võimaluste tõttu jäävad lavastamata. Lisaks võimaldaks kahe saali sümbioos pakkuda pinda ka teistele Eesti teatritele ja väliskülalistele, mis omakorda tõstab külastatavust. Praegu toimuvad etendused viiel-kuuel päeval nädalas keskmise täituvusega 82 protsenti, mis tähendab reaalselt paljudele lavastustele piletinappust.
Riigikogu konverentsil jäi selgelt kõlama koostöö olulisus: koostöö kõigi institutsioonide vahel, kelle ülesanne on ellu viia riigikogu otsus ja seeläbi rahva tahe.
Rahvusooper Estonia ei soovi vastanduda riigile, linnale ega muinsuskaitsele (sh UNESCO-le). Meie soov on konstruktiivne dialoog, mitte vastastikused rünnakud.
Kahjuks peab tõdema, et see ei ole kõigi osapoolte soov. Nii on rahvusooper Estonia vaid meedia vahendusel teadlik mitteametlikust kirjavahetusest UNESCO peakorteriga. Selle kaudu saadud UNESCO vahevastus tugineb pärandimõjude hindamise eelnõule, millele omistatud analüüsid ja järeldused on poolikud. Nendele puudustele on osutanud nii riigikogu kultuurikomisjon kui ka vastava valdkonna sõltumatud eksperdid.
Kõike seda arvestades tervitab Rahvusooper Estonia UNESCO peakorteri ettepanekut kutsuda Tallinnasse Maailmapärandi Keskuse ja ICOMOS-i nõuandev ekspertmissioon, et anda vahetu ja erapooletu hinnang vaidlusalusele maailmapärandi alale. Selles osas ootame kultuuriministri sisulist toetust, sest kõrgetasemelise ja rahvusvahelise ekspertkomisjoni Eestisse kutsumine hindamaks riigikogu otsuse elluviimise võimalusi ei saa tuleneda ei rahvusooperi enda ega ka valdkonna ametnike suvast.
Lisaks eeltoodule toetab rahvusooper Estonia täielikult UNESCO kriitikat, mille kohaselt peab kogu suhtlus Eesti poolelt toimuma selge ja ühtse kontaktpunkti kaudu, milleks on kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakond.
See aitab vältida puuduliku ja eksitava teabe edastamist rahvusvahelistele partneritele ning tagab Euroopa hea haldus- ja asjaajamistava järgimise, mille kohaselt esitatud mõjuhinnangud ja analüüsid peavad olema objektiivsed ning arvestama kõigi osapoolte seisukohti.
Me ei vaidlusta muinsuskaitseameti hinnangu olulisust, kuid eriti hindaksime selle objektiivsust. Seetõttu loodame, et ka meie hääl jõuab lõplikusse ja ametlikku mõjuhinnangusse ja sealt edasi UNESCO-ni. Meie eesmärk on pakkuda maailmatasemel rahvuskultuuri, rikastada Eesti kultuuriruumi ja linnakeskkonda ning kujundada juurdeehitusest tõeline tõmbekeskus Tallinna südamesse planeeritavale peatänavale.
Nagu konverentsil rõhutati, peab Estonia juurdeehitus olema arhitektuurselt geniaalne, sest see luuakse sajanditeks. Me ei tohi leppida vähemaga. Samasugune rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tee käidi läbi ka eelmise sajandi alguses ja see tõi tulemuse, mida me nüüd hellusega hindame. Kahjuks mõjutavad endiselt avalikku arusaama visuaalid "punastest kastidest", millel pole mingit pistmist tulevase rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemustega.
Kahetsusväärne on, et Tallinna linna esindajad ei leidnud võimalust konverentsist osa võtta. Ometi on just nemad kultuuriministeeriumi kõrval olulised partnerid. Nii tulevane hoone kui ka selles loodav sisu oleksid Tallinna linna ja kogu Eesti visiitkaart, esindusteater, mis suudab pakkuda väärikat kogemust ka rahvusvahelisele külalisele.
Juurdeehitus annaks meile lõpuks võimaluse pakkuda kõigile huvilistele kultuuri- ja turismielamust kaasaegses, ligipääsetavas ja inspireerivas keskkonnas. Oleme lootusrikkad, et riigikogu konverentsil kõlanud üleskutsed koostööks motiveerivad kõiki osapooli. Samal ajal on ka arusaadav, et riigikogu otsuse Estonia juurdeehituse kui riiklikult olulise kultuuriobjekti elluviimist saab eelkõige vedada just valdkonna eest vastutav ministeerium ehk kultuuriministeerium. Teistel on selles protsessis eelkõige toetav roll.
Lõpetuseks üks mõtlemisainet pakkuv mõte, mis kõlas konverentsi lõppsõnas.
Viimasel ajal on tehtud üleskutseid, et julgeolekuolukorras tuleb kõik kultuurivaldkonna investeeringud peatada ja kogu tähelepanu suunata riigikaitsesse. Filosoofiliselt võiks küsida: kas sellega me mitte ei täida vaenlaste eesmärki luua maailmakorda, kus väiksemad alluvad suurematele ja sellel teel on kultuuri lämmatamine esimene samm rahvusliku identiteedi hävitamiseks? Meie esivanemad uskusid vastupidist, nad püstitasid meie kultuuritempli ajal, mil venestamine oli haripunktis ja maailmasõda ukse ees.
Ott Maaten
Rahvusooper Estonia peadirektor
Foto: Mait Jüriado