Käisin esimest korda oma elus teatris kahekümneselt, kui õppisin Tartu Ülikoolis esimesel kursusel. Olin maakas. Ma teadsin küll, et suuremates linnades on teater, kuid mul polnud päriselt selge, mis otstarbel seal käiakse. Meie prantsuse keele õppejõud, dotsent Kallista Kann ostis piletid kogu kursusele (meid oli kaheksa). Nii ma sisenesingi esmakordselt Vanemuisesse (praegune Vanemuise väike maja). Spektaakli nimi oli „Rigoletto“. Naispeaosas oli „keegi“ nooremapoolne sihvakas daam nimega Margarita Voites ja mehe rolli täitis juba aastates kogukas mees – Endel Ani. Mulle ei öelnud keegi, et kavaleht tuleb ka osta. Et aga Tallinnast pärit kursusekaaslased nii tegid, tegin minagi. Teiste eeskujul hakkasin kohe lugema, mis paberil kirjas. Üllatuste üllatus! Mulle etendus meeldis! Isegi väga! „La donna è mobilet“ vilistasin ühiselamusse tagasi minnes omaette habemesse, mida mul loomulikult veel polnud. Küllap olin seda aariat kuulnud raadiost. Teisel korral ostsin teatripileti ise. Ma ei salga: samale spektaaklile, samade artistidega. Küllap ikka selleks, et asjale päriselt pihta saada.
Nüüd, umbes 60 aastat hiljem, mõtlen, kas minust oleks ikka saanud teatriskäija ilma õpetaja Kallista Kanni nutika metoodikata? Vastan ausalt: ei, vist küll mitte. Olen kindel, et ESTONIA SÕBRA tunnustus on mulle kingitud ikka selle eest, et ma oma õpilased teatrisse viisin. Ja mis on ääretult tähtis: elu esimene spektaakel peab oleme väga hea.
Jooksva aasta parimaks lavastuseks Estonias pean balletti „Korsaar“. Teha nii pikast segase sisuga tüütust jorust kahe vaatusega lummav vaatemäng – see on juba midagi! Koreograaf ja lavastaja Carlos Martinez oli ise aastaid suur staar (étoile) Pariisi Ooperis. Olen teda mitmel korral sellel suursugusel laval imetlenud. Muidugi oleks balletti „Korsaar“ saanud lavastada ka popimalt. Tuua näiteks lord Byroni poeemi tegelased uuemasse aega: okupeeritud Eestisse, või GULAGi laagrisse Siberis, asendada orjadega kaubitsemine narkoäriga, teha korsaar Conradist vabadusvõitleja, asendada mõõgad ja püstolid Kalašnikovi automaatidega, vahetada tormine meri aatomipommi plahvatuse vastu jpm. Aga kõike seda on juba kõikjal tüdimuseni tehtud.
Milline õnn, et Rahvusooper Estonia just Carlos Martinezi balletti „Korsaar“ lavastama kutsus! Nägin mõne aasta eest Praha Rahvusteatris sama balleti hoopis teises versioonis. Neil oli lavastama palutud Manuel Gris, lavastaja Martinez’ kolleeg, kes ju samuti selle Pariisi Ooperi endine superstaar. Olen aus: Estonia lavastus on kordades parem. Tunnen väärika lavastaja ning ajalooliste ballettide andeka restaureerija Pierre Lacotte’i koreograafilise käekirja hurmavat aroomi.