Foto:Tanel Meos
Estoniaga seoses meenub mulle lapsepõlvest 1970ndatel esmalt ikka „Pipi Pikksukk“. Nagu kõigil tollastel lastel ilmselt. Siis „Luikede järv“ ja „Giselle“. Aga ka „Don Giovanni“, mida umbes neljandas klassis käies teise rõdu esimest reast vaatasin (mu emal, arstil, oli üks patsient, kes Estonias töötas, ja ta arvas, et teatrihuvilisele lapsele võiks juba noorelt ka midagi tõsisemat näidata ning hankiski mulle pileti, et saaksin üksi – ikkagi suur juba! – laupäeva õhtul teatrisse tulla.)
Teades nüüd, et „Don Giovanni“ ei ole sugugi lihtne ooper (ta on ka pikk), imetlen oma kannatlikust. Või ehk oli nii hea lavastus, et haaras täielikult? Igatahes on meeles Komtuuri stseen lõpust – mis tähendab, et ikkagi lõpuni viksilt teatris istusin. Tollest ajast, kui mälus sobrada (ja vahel meenuvad täiesti ootamatud asjad!), tuleb meelde ka „Rügemendi tütar“ ja söakas Anu Kaal peaosas.
Ja „Kabaree“, mida nähes olin juba teismeline. See, et Ago-Endrik Kerge lavastajana kogu tagalava täitnud haakristiga lipu üles tõmbas, tundus nõukogude reaalsuses kuidagi eriti julge sammuna. Ma ei olnud varem midagi sellist näinud.
Kui Estonia pärast mu suurt ringkäiku Ameerikas (ikkagi 25 aastat seal elu ja tööd) ning Eestisse tagasitulekut mulle oma aasta sõbra tiitli andis, oli see üllatus. Sest olin Estoniaga enam sõbrustama hakanud ju vaid Eestisse naasmise järel. Vaid mõned aastad. Ent, kui järele mõelda, siis nii see ikkagi ei ole: Estonia ladus mu ooperi- ja balletivundamendi, mis tegelikult innustas kogu edasise elu vahel ka liiga kalleid pileteid ostma, et suurt kunsti maailma erinevatel lavadel näha. Ning nüüd muidugi vaadata seda alati huvitavat maailma ooperimajade vahelist dialoogi, et kes, mida ja kuidas lavastab (enamik mängukavast on maailmas ju üsna sarnane) ja kuidas Estonia selles meie rahvusooperi ja -balletina osaleb.