Ajastute telg: Arvo Pärt 90. Carl Orff

Dirigent: Arvo Volmer
Koormeister: Heli Jürgenson
Rahvusooper Estonia koor ja orkester

KAVA:

Arvo Pärt „Credo“ (1968)
Arvo Pärt kolmas sümfoonia (1971)

Vaheaeg

Carl Orff „Carmina Burana“ (1935/36)

Kontsert on pühendatud Arvo Pärdi 90. sünnipäevale ja ühendab endas kahe võimsa helilooja, Carl Orffi ja Arvo Pärdi loomingut. Nii Orff kui ka Pärt on jätnud sügava jälje maailma muusikasse, olles oma ajastute ainulaadsed hääled. Mõlemad heliloojad otsivad oma muusikas lihtsust ja selgust. Orff ammutas inspiratsiooni vanadest tekstidest, rahvaluulest ja keskaegsest muusikast. Pärt leidis oma inspiratsiooni gregoriaani laulust ja varajasest polüfooniast. Mõlemad loojad lõid teoseid, mis on juurdunud minevikus, kuid mille mõju ulatub tänapäeva.

Arvo Pärdi loomingu olulisim ja dramaatilisim kollaaž „Credo“ (lad – mina usun) on ühtaegu nii varase loomingu kokkuvõte kui ka võti tema stiilipöörde ja hilisema loomingu mõistmiseks. Teose muusikalises materjalis on ühendatud dodekafoonia, sonorismi, kollaaži ja aleatoorika elemendid, nii nagu see on omane ka teistele Pärdi 1960ndate aastate teostele, kuid see on esimene kord, mil Pärt loob muusika pühakirja tekstile ning kasvatab sellest välja kogu teose muusikalise struktuuri.
„Credo“ aluseks olev tekst on tegelikult samuti kollaaž. Pärt on siin ühte liitnud fraasi kristlikust usutunnistusest „Mina usun Jeesusesse Kristusesse“ ning katkendi Matteuse evangeeliumi mäejutlusest, mis sõnastab kristluse tuuma: ärge vastake kurjale kurjaga. Nii nagu tekstis, kohtuvad ka muusikas kaks vastandlikku maailma.
    
Kolmas sümfoonia on üks esimesi teosed, mis oli senisest loomingust suuresti erinev ja mis ennustas ette Pärdi edasiseid loomingupõhimõtteid. Teose kolm osa järgnevad üksteisele attacca, st ilma katkestuseta. Helilooja huvi monoodilise muusika ja varase polüfoonia vastu kajastuvad siin väga selgelt. Nii harmooniline kui ka meloodiline materjal meenutab 14. ja 15. sajandi koorimuusikat, kuigi helilooja ei kasuta ühtegi tsitaati. 
Kolmandas sümfoonias püüdis Pärt rakendada oma arusaama iseseisvate sõltumatute häälte liikumisest, kujutledes kompositsiooni kogu vormi linna ehitamise metafoorina. „Aina suurem hulk pisikesi tuumi, mis üha paisuvad, kuni puutuvad kokku ja moodustavad ühe suure üksuse. Sama juhtub harmoonilise järgnevusega, mis moodustub lühikeste kadentside ahelast. Sellele alusele tugineb polüfoonia komplekssuse idee. Olin suutnud iseeneses luua silla tänase ja eilse vahele, kusjuures see eilne oli sajanditevanune, ning see andis mulle julgust oma otsinguid jätkata.“ (Enzo Restagno „Arvo Pärt peeglis“, lk 52)
Kolmas sümfoonia on pühendatud dirigent Neeme Järvile, kelle juhatusel toimus esiettekanne Eesti Televisiooni ja Raadio Sümfooniaorkestri esituses Tallinnas Estonia kontserdisaalis 21. septembril 1972. aastal.
Allikas: Arvo Pärdi Keskus

Juubelikontserdi võimsaks lõpulöögiks on Carl Orffi särav, elu ja päikest ülistav lavaline kantaat „Carmina Burana“ (1935/36). 1936. aastal koorile, solistidele ja orkestrile loodud teose aluseks on Baieri Alpides asuvast Benediktbeuerni kloostrist leitud 13. sajandi rändüliõpilaste ja nende rändmunkadest õpetajate luuletused, mis kõnelevad armastusest, loodusest ja veininautimisest. Orffi võimas muusika ühendab keskaegse ja tänapäevase ajatuks hümniks inimloomuse vitaalsusele.