Atlantise keiser

Viktor Ullmanni ühevaatuseline ooper Peter Kieni libretole
Maailmaesietendus 23. mail 1995 Hollandi Rahvusooperis 
Esietendus 14. augustil 2024 Von Krahli teatris Telliskivi loomelinnakus 

Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd (Rahvusooper Estonia)
Lavastaja: Peeter Jalakas (Von Krahl)
Kunstnik: Kristel Zimmer 
Valguskunstnik: Priidu Adlas 
Videokunstnik: Emer Värk
Rahvusooper Estonia solistid, koor ja orkester

Rahvusooper Estonia solistid:

Keiser: Tamar Nugis
Surm: Priit Volmer
Valjuhääldi: Mart Laur
Sõdur: Heldur Harry Põlda
Trummilööja: Helen Lokuta
Arlekiin: Rafael DiCenta
Bubikopf: Kristel Pärtna

Rahvusooper Estonia ja Von Krahli teater alustavad hooaega põneva koostööprojektiga, mille raames jõuab lavale Eestis seni esitamata Viktor Ullmanni ühevaatuseline ooper „Atlantise keiser“. Ullmann kirjutas teose Theresienstadti vangilaagris koos kaasvangist libretisti Peter Kieniga aastatel 1943–1944. 

„Atlantise keiser“, alapealkirjaga „Surma sõnakuulmatus“, keskendub müütilise Atlantise keisri diktatuurilistele püüdlustele võtta üle Surma roll ülemaailmses sõjas, kus kõik peavad võitlema, kuniks pole ühtegi ellujäänut. Surm protesteerib jõuliselt enda ameti kaotamise pärast ja kuulutab välja streigi, kuniks keiser lepib kompromissiga – keiser on nõus näitama eeskuju, kuidas õilsa eesmärgi nimel surra. Mõistetavalt on tegemist satiirilise maksahaagiga Hitleri nägemusele Kolmandast Reich’ist ja seda kandvale inimelu mitte väärtustavale ideoloogiale.

Muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd: „“Atlantise keiser“ on kammerooperi vormi pandud suuremõõtmeline lugu, kus on ajatud tegelased nagu Surm ja Arlekiin, hullumeelne diktaator Overall, propaganda poolt töödeldud kergeusklik Bubikopf ... tuleb tuttav ette?

Tõenäoliselt ei ole teist ooperit, mis on kirjutatud nii keerulistes tingimustes, kui „Atlantise keiser“. Theresienstadti saadetud inimesed olid nagu kahe maailma vahel, teades, mis neid ees ootab, kuid teadmata millal. Sellises olukorras nägid paljud ainsa võimalusena inimväärikuse ja moraali hoidmiseks luua muusikat ning kunsti. Nagu Viktor Ullmann ise oma päevikusse kirjutas, ei istunud nad mingil juhul Paabeli kaldail ega nutnud, vaid nende püüd luua kunsti oli samaväärne nende tahtega elada.

Ullmanni muusika on rikkalik sulam hilisromantismist, kabareelikest lauludest, atonaalsusest, bluesist, tsiteerides luteri koraali, saksa hümni, Mahlerit ning lööklaule, mida toona kuulajad ära tundsid. Kammerooperi kohta on selles loos palju kihte.“

Lavastaja Peeter Jalakas: „“Atlantise keiser“ on teos, mis kutsub esile küsimusi loomingu sügavaimate ajendite kohta. Milline on see sisemine leek, mis innustab inimesi looma ka kõige raskemates olukordades, teades hästi, et nad seisavad silmitsi fataalsete ohtude ja vältimatult traagiliste tagajärgedega? Kas see on inimese kaasasündinud võime leida ilu ja tähendust isegi kõige troostitumates tingimustes? Või on see pigem egoistlik, harjumuspärane tung üllatada teisi midagi enneolematut ja „lubamatu piire ületavat“ pakkudes? Olla trotslikult oma harjumuspärasel tasemel „tuntud headuses“.

Ja kas selle eest võib kunstnik olla valmis maksma oma eluga? Või oli antud teose loomise peamiseks motiiviks soov lahkuda siit ilmast väärikalt ja teadlikult, püstipäi? Vastus on tegelikult hästi lihtne: meis kõigis on soov armastada ja olla armastatud. Sõltumata antustest ja oludest. Kunstniku asi on see üles leida ja seda meile meelde tuletada. Sõltumata antustest ja oludest.“