José Cura

tenor, helilooja, dirigent, lavastaja

José Cura on ülemaailmselt tunnustatud oma intensiivsete ja originaalsete rollitõlgenduste ning ebatraditsiooniliste ja innovatiivsete kontserdiesinemiste poolest. Ta on hinnatud artist kõigil suurtel maailmalavadel.

Pärast orkestridirigeerimise ja kompositsiooni õppimist oma kodulinnas Rosarios kolis José Cura 1984. aastal Buenos Airesesse end täiendama. Saamaks aimu lavaelust, töötas ta koos professionaalse kooriga Teatro Colónis 1984. aastast kuni 1988. aastani, mil tema hääl arenes talle tuntuse toonud tugevaks ja säravaks sügava baritonaalse varjundiga tenorihääleks.

1999. aastal jätkas José Cura oma dirigendikarjääri, töötades muu hulgas selliste tipporkestritega nagu Londoni filharmooniaorkester, Londoni sümfooniaorkester, Viini Filharmoonia, Sinfonia Varsovia, Toscanini orkester ja Ungari filharmooniaorkester – kontserdid, mida saatis kestev publikumenu. 2007. aastal tuli esmaettekandele loominguline ümbertöötlus „Pajatsitest“ tantsu ja miimiga ning selle kujundas ja lavastas José Cura, pannes aluse oma lavastaja- ja kunstnikukarjäärile. 2010. aastal tõi ta Badeni Riigiteatris lavale Saint-Saënsi „Simsoni ja Delila“, olles lisaks lavastuse dekoratsioonikunstnik ja üks nimiosalistest. Uuendusliku nurga alt sündinud produktsioon on saadaval ka DVD-l. Opéra de Nancys esietendunud Puccini „Pääsukese“ ja Valloonia Kuninglikus Ooperis lavale jõudnud kaksiklavastuse „Talupoja au“ ning „Pajatsid“ (2012) menu nii kriitikute kui ka publiku hulgas tõstis Cura nime lavastajana tähelepanu kõrgpunkti. 2013. aastal valiti tema lavastatud „Otello“ Buenos Airese Teatro Colónile rahvusvahelise žürii poolt üheks paremaks lavastuseks. Puccini „Boheemil“ põhinev uuslavastus „Skandinaavia boheem“ (2015) valiti pressi ning publiku poolt Rootsi Kuningliku Ooperi kõigi aegade edukaimaks lavastuseks. Ka 2016. aasta sügisel Valloonia Kuninglikus Ooperiteatris etendunud „Turandot“ pälvis laialdast avalikku tähelepanu. 2017. aastal Bonnis ja Montecarlos etendunud „Peter Grimesi“ koostöölavastust, kus tema kanda oli ka peaosa, nimetati „... meelte pidusöögiks ja suurepäraseks õhtuks“. Tema viimast lavastust, 2018 Praha Riigiooperis etendunud „Nabuccot“ nimetati „... säravaks ja sügavmõtteliseks kujunduse, valguse ning kostüümide terviksulamiks“. Samal aastal jõudis Rahvusooperis Estonia lavale „Tütarlaps kuldsest läänest“.

2014. aastal pöördus José Cura tagasi heliloomingu juurde – novembris kõlas Lõuna-Böömimaa teatris (Tšehhi Vabariik) tema „Stabat Mater“ (1989) ja pärast naasmist La Scalasse don Joséna 2015. aastal „Magnificati“ maailmaesmaettekanne (1988, Catania Teatro Massimo).

Aastatel 2015–2018 oli maestro Cura Praha sümfooniaorkestri resideeruv kunstnik. Nende esituses kõlas ka tema triptühhi „Ecce Homo“ maailmaesmaettekanne (2017) ja teose „Modus“ (2017) maailmaesmaettekanne koos Ariel Ramireze kuulsa „Misa Criolla“ ja „Navidad Nuestra“ sümfooniliste versioonidega, mille José Cura orkestreeris autori soovil.

2019. aasta veebruaris sai maestro Curast Ungari Raadio esimene külalisartist – laulja, helilooja ja dirigent. Ungari Raadio salvestas ka tema oratooriumi „Ecce Homo“ ning 29. jaanuaril 2020 tuli Budapesti Liszti nimelises Muusikaakadeemias maailmaesmaettekandele tema opera buffa ma non troppo „Montezuma ja punane preester“.

Ülemaailmsest COVID-19 pandeemiast tulenenud teatritegevuse peatamine andis José Curale võimaluse lõpetada ära kaks pooleli olevat heliloominguprojekti, „Te Deumi“ ja kitarrikontserdi. „Te Deum“ kanti menukalt ette Londoni Filharmoonikute ja Bucharesti Raadio kooridega 2021. aasta septembris Enescu Festivalil ja tema „Concierto para un Resurgir“ kitarrile ning orkestrile jõudis esmaettekandeni 2021. aasta septembris Saarbrückenis koos „Sümfoonilise süidiga“, mis valmis „Montezuma ja punane preester“ ainetel.

José Cura „Requiem aeternam“ kolmikkoorile, solistidele ja orkestrile tuli ettekandele 9. mail 2022 MTVA kunstikollektiivi ja Ungari Rahvuskoori esituses.

2015. aasta juunis tunnustas Argentina senat José Curat Domingo Faustino Sarmiento auhinnaga saavutuste eest hariduses ja kultuuris ning 2017. aasta novembris nimetati ta Rosario Rahvusliku Ülikooli, kus ta 1980. komponeerimist õppis, auprofessoriks.