Estonia sõbra tunnustus on mulle suur au ja selle saamine liigutas mind väga, sest selle teatriga olen tihedalt seotud lapsest saati – minu kõige esimene etendus teatris oli ballett „Doktor Ai-ai-ai“. Kuna mu vanemad on suured muusikasõbrad, siis oli üsna loomulik, et mind võeti kaasa: mäletan nii „Haaremiröövi“, „Luikede järve“ kui ka „Nahkhiirt“ juba 1970. aastatest. Minu balletihuvi tärkas just Estonias ning keskkooli päevil käisin Estonias igal nädalal, mõnikord mitugi korda. Nii et kui Estonia mind tunnustas oma sõbrana, siis olin siiralt liigutatud. Ja muidugi tänulik, sest sain vaadata kõike, mida hing ihaldas.
Mulle kui balletiaustajale on olnud väga rõõmustav näha meie balletiartistide kasvu kunstnike ja näitlejatena: Anna Roberta, Marcus Nilson, William, Newton, Laura Maya. Konkreetsemalt Marcus Nilsoni ja William Newtoni omapärased Vronski-tõlgendused Marina Kesleri „Anna Kareninas“; Anna Roberta ja Laura Maya väga mõjusad Blanche'i-kehastused, omanäolised Marcus Nilsoni Alan, Cristiano Principato ja Leonardo Celegato Jeff ning William Newtoni isikupärane Stanley – kõik balletis „Tramm nimega Iha“.
Viimase aja uuslavastustest sain elamuse „Korsaari“ esietendusel Anna Roberta, William Newtoni, Ketlin Oja, Andrea Fabbri ja Ana Maria Gergelyga peaosades, kes andsid vanale balletile uue hinguse. „Lohengrin“ mõjus oma kontseptsiooni ja kujundusega ning Ortrudi väga jõulise tõlgendusega Helen Lokutalt.
Kõik, mida nägin, andis ühel või teisel moel elamusi, pettumusi ei olnud – mis aastakümneid teatrit väisanud inimese puhul on kõva sõna. Tänan, Estonia teater!